Üks hea inimene ütles kunagi lause: “Kui ma tundsin, et ma hommikuti enam tööle tulla ei tahtnud… oli aeg töökohta vahetada” Tal on teine töökoht elu jooksul ning mõlemad suhteliselt pikaajalised. Muigasin tookord, olin tudenga ja mõtlesin roosiliselt, et minuga nii ei lähe… mina olen vastupidav ja leian endale niikuinii ideaalse töö aga… vat siinkohal tuleb aga… Talvel sain aru, et see võitlus, mis minu töö juures peetakse ei ole minu võitlus. Motivatsiooni pole ollagi ning tööd teen sellepärast, et töökaaslase nägu väga vingu ei tõmbuks. Haige olen ma rohkem kui tavaliselt – stressi tunnus? Motivatsioon leia mind üles! Tegelikult on nii, et mu hing on sealt juba ammu läinud ning olen tegevused automatiseerinud… kuigi ruumi mida teha ning võib-olla ka võimalust oleks aga ma leia endas seda mis mind tegema sunniks. Väljaspoole võib see paista laiskusena… las siis paistab. Ma olen juba loobunud.

Ma ei ole hingega töö juures ning leian, et nii minul kui ka asutusel on parem kui me üksteisest vabaneme. Aga siin tuleb jälle üks aga… mulle meeldib koolis töötada, kuid lihtsalt see koht seal kolmandal korrusel ei ole (nagu enne juba mainitud) minu võitlus.

Minu tööpäev algab mõttega – 8h tööpäeva lõpuni! Millal see aeg küll kätte jõuab…

Minu õhupall hakkb vist varsti katki minema…

Unenägusid vist siiski tasub uskuda…