Segaduse vältimiseks teatan kohe alguses, et seekordse käiguga Helsingisse ei olnud tegemist kultuurireisiga (kuigi alguses oli nii plaanis) vaid asi kulges juba omasoodu nii nagu ta tahtis.
Algusest. Neljapäev, 10.mai.
Kell oli 6 kui telefon äratusviisil laulis ning nõudis ärkamist, kuigi magama olime läinud alles kell kaks, saime siiski mingi kell voodist välja, lasime kiirelt liivapaberiga üle eestoa põranda (jah, mina lihvisin ning JAH me tõesti tegime seda) ning siis veel ükskord heledat peitsi… košmaarne ja väsitav. Enne evakueerisime kõik vaja minevad asjad vannituppa ja autosse, sest peale peitsimist ei olnud lootustki midagi seal kätte saada – ah, et miks see kõik varajasel hommikutunnil? Meie põrand läks laki alla ning meie Helsingisse, LindaLine Express, kell 12. Härra juuksurisse ning mina seelikujahile ning lõpuks oli laev ning rasked kotid – kaasas kilode kaupa eesti kesvamärjukest – me läksime ju Soome! Õnneks olime targad ja võtsime kaasa ratastega kohvri ning suurimaks õnneks oli loomulikult see, et sadamast (Magasiiniterminal!) korterisse (Iso-Roobertinaktu) oli 15 minutit jalutada. Ilm oli soe nagu maikuule kohane, õhtul pidi olema eurovsiooni poolfinaal.
Aga… hommikune varajane ärkamine jättis oma jälje. Jäime tukkuma. Mingil ajal saabusid kaks meest otselennuga Kiievist, koos kohaliku lennujaama kaseviinaga. Mõned pitsid, paar siidrit, väike jalutuskäik (kus nägime kasukamüüjat – 1000 eurot), siis korterisse kampsunit selga panema (sest õhtu kiskus külmaks!), mõtlesin, et pikutan. Kui ärkasin oli kell pool 2 öösel, poolfinaal oli vahepeal alanud ning lõppenud ning minul ei jäänud muud üle kui korralikult magama keerata.
Reede, 11.mai
Hommik algas koos Tõnkis saabumisega. Me aga ajasime Härraga end sirgu ja mingiaeg suundusime linna vaatama – täpseid tunde ei mäleta kui kaua ja kus kõik käidud sai – nägime lapsi eesti lippudega, laevu ja purjekaid ja kuskil oli pentangi (???) võistlused, kus mõned keksisid ringi kostüümides, oli purskaev ja raudtee, ja palju rahvast eurovisiooni ekraanide ees, tegin pilti saksa noormehest kes soovis kindlasti ka kirikutorni peale – ta soovis seda seal üleval – mitte treppide juures – nii ma siis pool kükitasin lamasin ja üritasin seda kõike peale saada. Nautisime päikest, linna ning külitasime pinkidel, kuulasime noori lauljaid saunakatusel ning ahmisime sisse linnaõhku, kolasime Stockmanni raamatupoes ning erinevates riietekauplustes – aga mingi aeg Härra tüdines. Siis kõne korterist – et täna saab liha, tulge selleks kellaks koju. Jõudsime varem ja liha saime ka. Mõtlesime, et lähme veel välja aga enne hilisööd seda ei juhtunudki. Ikka keerlesid pihkudes eesti õlu ja siider ja gin ja ukraina kaseviin, kokku oli meid viis. Pool üksteist saabusid naabrid – ginikohvri ning muude asjadega. Kokku oli meid seitse. Järsku oli meil ka toas soomes elav eestlane ja tema töökaaslasest india (?) mees, kust nad sinna said, seda ma ei tea. Kokku oli meid üheksa. Lõpuks tehti valmis voodid ja siis ma ka taipasin, et mõned seltskonnast on juba liiga purjus ning kaugemale baari minek tundus halva mõttena. Osa siiski leidis endast vaprust, kuid osa seltskonnast (sh ka mina) leidsime endeid lõpuks üle tänava asuvast pubist Lost & Found – mis seal juhtus loe SIIT.
Tegemist oli väljast mitte nii arusaadavalt gay kultuuri esindajate kohaga (garderoobis oli küll lipp väljas), Rahvast oli palju, joogid voolasid, Härra oleks endale peigmehe saanud (kasvõi üheks õhtuks), suitsu võis sees teha ning üllatusena oli baar kahekordne, madal keldrikorrus oli siiski meie meelispaigaks, kus õlu hinnaga 4,80 ei valmistanud mingit raskust ning viin voolas ojadena. Keegi hammustas kedagi, keegi näppis kedagi, üldselt olid kõikide tunded tipus, nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Hetkel, kus ma taipasin, et kaks meie seltskonnast on lahkunud omadesse äärmustesse – kurb ja tige, kadusid ka võtmed mille ma olin kindlasti kaasa võtnud, mingil hetkel sain teised võtmed ja siis algas tants ja trall joobes inimeste koju saamiseks. Lõpuks meid ühte kohta enam sisse ei lastud, ega ma ei imesta ka. Lõbu oli laialt! Lõpuks kui sain mehed turvaliselt 4 korrusele toimetatud, algas trall sellega, kus ma kehastasin pudrunuiaga naist ning mehi enam korterist välja ei lasknud, või kui siis ainult minu range järelvalve all. Mine sa tea mis nende õrnade hingedega muidu juhtunud oleks – tänavad kõik prostituute täis :P Hommikul oli padi ja uni, väljas oli juba valge. Ma armastan teid ka! Kõiki! Sellest õhtust pane kõrvataha sõnavõtte, mida tulevikus saab kasutada ning lõbu oli rohkem kui muret.
Laupäev, 12. mai
Ooo, mul olid selle päeva jaoks suured plaanid aga magasime lõunani, siis jätsime Härra koju ning suundusime õue, kes pohkamaka vastu võitlema, kes niisama.
Oli väike vein kuskil siseruumides, vesi, hapukurgid, õlu, tuvi pulmamängud ning soome tihane. Korteris liha, eurovsioon, neiu eestist, hilisõhtul hääletuse vaatamine senatiplatsil ning siis juba taas korter, nett ja uni. Pikk päev, vähe tegevust. Puhkus? Jaa.
Pühapäev, 13.mai
Hommikul olin esimene linnuke ning suundusin üksinda linna vaatama, pildistasin Pelikani sihtpunkte, nautisin ilma ning kirusin ennast, sest ei suutnud laupäeval neid kõrvarõngaid omastada, mida igakord Helsingis olles vaadand olen. Oli emadepäev, pühapäev ja peale mõne kohviku ning turistikate ja toidupoodide kaubandus suletud! Mingi hetk liitus Härra, nägime poolikut laeva, kuule, merd ja päikest.
Siis korter ja siis juba laev, mis pidi kell 14 väljuma aga tehnilise rikke tõttu ei väljunudki ning meid suunati kella neljasele suuremale laevale Merilinile. Sellele uuele. Tore. Einestasime ning sattusime kajakate rünnaku ohvriks aga muidu oli nauditav kevadilm koos päikese ning kerge sooja tuulega. Laeva saime kaasa veel ühe 11-12 aastase Pärnu neiu, kes üksi ei julenud reisida ning ema palus mind täiskasvanud inimesena siis teda valvata ja laevale ning sealt maale juhatada. Jutukas tüdruk oli… (: Kui koju saime oli põrand juba lakitud…
