hommikune külaline (autor Härra)

Kell näitas juba uut päeva ning spidomeeter 1014 km sõidu algusest kui oma voodisse ja koju sain. Tagasi Tallinnas. Selline asjade käik oli plaan B aga sellest hiljem… Olime siis Võrus… Ilm oli ilus, väga ilus, kuum… Ränduri pubist ei tahtnud kuidagi kohe lahkuda aga lõpuks siiski, käisime üle Roosisaare silla, kohtusime luigeperega (kuus poega).Muide, luigepoegade piiksumine on hurmav.

Edasi viis meid tee Rõuge… 7 järve, ning paljusid neist sai imetleda kirikutornist (10.-). Tornis olid igal pool pliiatsiga kirjutatud kirjad stiilis “mina olin siin” aastatest 26, 32, 48… Seal oli käinud Rakvere ühisgümnaasium, puhkpilliorkester ja palju, palju erinevate nimedega inimesi…

Rõuge oli paigaks kus kohtusime lätlasest vanamehega, kes reisis mööda maad ja ilma oma mootorrattaga… teejuhiks oli tal kaart kus peal SSSR ning keeleks vene keel. Läti rahvusest andis aimu ta ratta number. Kohtusime temaga Rõuge kiriku juures kus ta tahtis teada teed Apesse (Läti). Me ei oska vene keelt, tema ei osanud muud. Meil oli kart, mis kandis aastat 2008 aga tema silmad seda eriti ei võtnud. Kohanimede järgi mis tal numbritena kirja pandud oli aru saada, et tulnud ta venemaal ning mööda Peipsi kallast edasi liikunud ning tundud, et reis lõppeb alles Leedus. Lõpuks me mõtlesime ja andime kätega märku kuhu ta suunduma peaks aga ta läks teist teed… aru saamata, et ta juba on Rõuges ja vahemärkusena peab ütlema, et ka meie antud tee oli vale aga loodame siiski, et sattus ka kohalike peale, kes ta õigele teele juhatasid. Ratta peal oli ta bensiini kanister ja seljas väike kott… kuidas ja kus ta ööbis?

Rõuges mõtlesime. Käisime poes ning just sealt sain ma kõige külmemat vett mis ma poest kunagi ostnud olen – see oli jäätumise piiril ning kuumal päeval meenutas see paradiisi. Sõitnud natuke valesti otsustasime minna otsem Valga peale ning vahepeatustega olimegi lõpuks piirilinnas. Kõik on seal pool teistmoodi, kohati on tunne et Eestimaa on kaldu ning kõik vesi on sinna voolanud, kui palju järvi… kui palju jõgesid. Minu kodukoha jõge nimetatakse seal ojaks… igatahes nautisime piirilinna õhku ning peale mõningat auto poolt saadud šokiteraapiat asusime taas teele. Tõrva ja Helme poole, mõttega sealt Võrtsjärve äärde keerata ning leida sealt mõni külalistemaja mis pakuks sooja vett ja linasid. Aga ei, Võrtsjärv ja Tõrva ning Helme olid küll paradiisi laadsed aga järv meie teele soovitud külalistemaju ei toonud ning läbi Kolga-Jaani ja Põltsamaa leidsime end Tallinn-Tartu maanteelt suunaga pealinna poole. Kodu, kell üks öösel. Oma voodi, sääskedeta õhk ja poole 12 magamine. Kah paradiis.