kes varastas jõehobu?

Varem kirjeldatud pikse hirmust sain jagu läbi fotoaparaadi, istusin aknal ja tegin pilti. Kahjuks ei olnud välgud enamuse ajast minu kaamera vaateväljas ning ülemine pilt on pea ainus mis ma sain.

Lugesin ühe jutiga läbi rännukirja around africa (ärge laske end nimest häirida, tegelikult käib jutt Hiiumaast) ja nüüd olen jälle kimbatuses. Ma olen oma peas veeretanud tihti mõtet minna ära saarele, seda küll ainult suveperioodiks aga kui minna päriselt? Kas minu hing suudab loobuda suurlinna ahvatlustest ja minna ära mere ja metsade vahele? Jah, metsade ja merede (viimase lähedus oleks vist üsna oluline, mitte ka liiga – üleujutused ju – teate ju mind) vahele, sest kui saarele siis me korteritest ei räägi, elamupiirkondadest ei räägi, siis me kõneleme vaid majast. Neid sõnu kirjutab täielik korterinimene… kuigi jah, ka Härraga oleme mööda Eestimaad tuuritades vestelnud teemadel, kuidas oleks elada maal… loodusega ühes rütmis. Ma ei taha endale niidetavat muruplatsi ja ilupeenraid, võib-olla oma porgandirida ja lehtsalatit ka kasvataks ning maitsetaimi ja see oleks kõik. Ideaalis näen ma maja mis elab loodusega ühes, ei eraldu sellest, jälgib pinnavorme…. siin räägin nüüd uuest majast aga sobib ka vana, sisseelatud…

Ütlen alati, et Tallinnas on hea, siin on kinod ja teatrid ja inimesed ja trammid, isegi meri on siin. Siin ongi elu! Palju on muutunud. Tudengipõlves, elades küll vaesemalt, siiski rohkem nautides kultuuri… jõudes teatrisse, kõndides kinno, sest selline mõte tuli pähe. Nüüd on kõik seotud planeerimisega – sest on töö ja iga mõttega ei saa alati kaasa minna ning tööpäeva lõpuks võib mõte olla juba kogunud peale ämblikuvõrke ning väsimus hakanud tundma andma. Nii ongi jäänud külastusi kultuuriüritustele vähemaks ning kui juba ette planeerida on vaja siis miks mitte seda teha kaugelt ja tulla linna kui külla?

Jah… selliseid mõtteid peas veeretada on hea aga kas minust on ära minejat? Linna ning korteri turvalisusest loobujat?

Kahtlen.

Aga ärge siis imestage, kui ma kunagi teatan, et ma siis nüüd lähen. Saarele!

 Lisa 5 min. hiljem: Maal on sääsed! Ka siis kui ma neid näe olen ma ikka punnidega kaetud! Võin näitena tuua üüratult sügelevaid punaseid künakid oma keha erinevates soppides… aga sääski ei ole ju siin alevis kuulda olnud, veel vähem et näha. Nähtamataud? Üks punkt linna kasuks! kuigi ka Koplis on neid isendeid liikuma kuulda/näha.

Lisa (veel hiljem): Video

Olen alevis. Üksi ja kell näitab juba 70 minutit peale südaöö. Kuskil müristab. Ma olen alevisse tormitooja, miski pärast on nii, et kui on suuremad marud siis olen ma majas alati üksi. Mitte, et ma kardaks neid siis kui olen korteris. Tallinnas ma naudin aga siin… maja… äkki lööb sisse ning mulle ei meeldi siin ka ilma elektrita istuda, üksik küünal on siin natuke kõhe. Sel majal on ajalugu…

Teismelisena, siis kui me veel korteris elasime tavatsesin ma äikest oodates öösiti köögi aknal istudes lähenevat valguselööke vaadata ning müristamist kuulata. Hetkel on täpselt see sama ilm, ükski leht põõsas ei liigu, justkui tavaline öö… kardinate vahelt näeb aeg-ajalt valguselaike ning eemalt on kuulda müristamist… aga kõik liigub siia… minu kohale…

p.s seda, et meie maja on tänava kõige madalam ning kõrval on kased, selle ma vaatasin juba ammu järgi aga ikkagi ma pelgan, sest äkki… varsti pean ma panema kinni teleka, tõmbama välja antennid ja sulgema arvuti ning siis istun ma tõenäoliselt akna peal ja ootan äikese lõppu… kriisisituatsioonis ei saa ju magada. Tahaksin olla liblikas ja seda Tallinnas. Mitte siin ja praegu. Üksi.

Nüüd ei saa keegi mulle enam suurte silmadega otsa vaadata ja öelda: “Mida?? Sa ei olegi Saaremaal käinud??”. Ei olnud jah, kuni reedeni. Nagu kõik meie rännud, sai ka see alguse mõttest, uitmõttest. Hiiumaa, Saaremaa…. valisime viimase, sest nagu uuringud mobiili kaudu näitasid, oli Muhus ilus ilm, Koplis siis veel sadas. Edasi läks nagu ikka kes Muhule või Saaremaale lähevad, tee Virtsu ning seal tundide pikkune ootamine, ootamine ja ootamine ja kõike seda selleks, et pääseda pooleks tunniks praamile ning maanduda mandri inimese paradiisis. Kuna varem olime kuulnud, et Pöide kirikus hakkavad rahvale esinema Rein ja Taavi, ei olnudki muud midagi kui ülikiirelt (kahjuks) läbi Muhu Saaremaale Pöidesse, vana kiriku seinte vahele ning 1,5h kontserti.

Kontsert oli täpselt see, mida ma ootasin (+) ning siis juba läbi väikeste vestluste taas teele, eespool terendamas Kuressaare ja puhkus.

Reedene Kuressaare ei olnud paradiis. Poodides maailma pikimad järjekorrad, linna täis inimesi, liiga palju inimesi. Kõik oli kaugel paradiisist. Kui olime enda koti täis tankinud söögipoolist, hakkasime otsima vaikset nurgakest ja võtsime sihikule väiksemat sorti poolsaare Kuressaarest eemal. Kaardi järgi oli sealses rannas inimeste vaba loodus aga ometi viis rannani tee. Jah, kui kaks esimest (meie auto jaoks liiga karjamaa teed) olid lõppenud ilusa sildiga ERAMAA, kulgesime siiski lõpuks kolmandat teed pidi lindude paradiisi ning jäime rannale puhkama, ümber öö hääled, ranna roostik ja meri. Kuna hetkeks kui saabusime oli päike juba loojas ning kell üle südaöö jäime ankrusse autosse (oleme seal ju varemgi ööbinud), panime õhtusöögi juurde põlema õueküünla ning nautisime saare õhku, seda kõike selleks, et hommikul ärgata päikselises paradiisis

ning juba varakult enne masside ärkamist jõuda Kuressaarde, külastada linnust, vaadata linna, juua vanakooli jäätisekokteili, minna edasi Sõrve poolsaarele, vaadata tuletorni, ehitada väikese kivitorni, sõita mööda kruusateid, jõuda Kihelkonda, sealt taas Kuressaarde, imetleda Kaali kraatrit ja sealt juba läbi minu jonni taas suunduda sadama poole, et ehk ei mingit Muhut, ei mingit Pallasmaad, ei mingit rahulikku õhtupoolikut Muhus vaid hoopis ootamine, laev ja maa koos sugulastega. Tavapärane suveõhtu. Jah, natuke on okas siiani hinges aga Härra, kes oli olnud terve nädala tööl, ja mina, kes oli terve nädala laiselnud – meie nägemus puhkusest oli toll hetkel erinev ning Härra väsimus andis üha enam tunda. Kuna auto oli üks, pidi ka otsus üks tulema – mandrile! Kõik selleks, et magada maha see viimane nädalavahetuse päev, et Härra jaksaks tööpäeva hommikul tõusta magava minu kõrvalt ja minna tööpostile raha teenima.

Fredi on aastane sõbralik koer. Ta toodi koju kutsikana. Suuremaks kasvades temast enam ei hoolitud. Teda hoiti kinni vannitoas ja karistati haukumise eest ka füüsiliselt. Tõime ta sealt perest ära, sest nii ei käituta loomaga. Kui ta on kunagi armsa väikese sõbrana perre võetud, miks ta siis suuremaks kasvades peab ülearune olema? Praegu on Fredi tühja maja juures täiesti üksi, kus tal on ehk parem kui vannitoas aga siiski ei ole see looma kodu, mis siis, et vajalik söök ja vesi on talle tagatud. Oleme kindlad, et leidub siiski tore pere, kelle juures kutsu armastava kodu leiab.

Fredi leidis kodu!