kes varastas jõehobu?

need õhtud, kus kook on kõrbenud aga see ei loe, sest pole kedagi sellist, kes nägu krimpsutaks ja vuihh ütleks… on vaid inimesed kellega ikka ja jälle tekib tunne, et miks ta küll teises linnas elab? need õhtud meeldivad mulle.

p.s ja naabrid, ärandatud küpsetuspaberi toon homme tagasi! pea ei jaga enam…

Tööl on tomunud personalimuutused ja seetõttu on mul hetkel tööd rohkem kui küll aga tänased uudised olid meeldivad, jään vaid lootma, et nad ta siia suutsid meelitada. Minu meelest oleks see kõik tore aga saan ka aru, kui kõik vastupidi läheb.

Laupäeval on esimene september!

 
Sohfa

Esmapäevane ja lõunavaba tööpäev hakkas juba varjutama nädalavahetuse elamusi aga just 20 min tagasi saabus hetk, mil need jälle lainetena mu silmisse voolasid ning otsutasin oma lubadust pidada kas nüüd või mitte kunagi. Nädalavahetus oli taaskohtumine… kel lapsepõlve sõbrannaga, kel lihtsalt toreda kooliõega. Seda, kuidas ja täpselt mina neiuga lähemalt tutvusin enam ei mäletagi. Ühesõnaga kolm neidu, kes on sündinud kolmel järjestikusel aastal ja Kuressaare (ok. ei saa unustada ka Guess Who-d, ehk Kessut).

Kõik algas haigusega, millega võitlesin terve nädala. Jonnakalt ja võimukamalt kui kunagi varem (ees oli ju Kuressaare) ning mille ma võitsin just seal Saaremaa linnas – terviseparadiis! Ok. Kõigepealt olid erinevad seiklused ja sattumised aga siis oli Kuressaare ja just see õige maja, kus märkasime tuttavat neidu rõdu peal lehvitamas. Nagu K. isa ütles, ei ole ta ju üldse muutunud. Saage juba aru aeg ei mõju meile! Ning siis hakkas peale…

kohvik Classic ja jäätisekokteil – mõnus, minimalistlikus stiilis aga siiski rahulik. Koogi avlikut ei olnud aga jäätiskokteil oli just õige mahlaga ja hind oli ka soodne. Enamat me tahtnudki, sest enne sai just einestatud. Aaa… õhtu kell seitse ja ikka pakuti päevapraadi. Wow.

LaPerla ja kakao – armas terass tänava ääres, eriti kui õhtul inimesi ei liikunud, samas aga andis silmadele tööd. Teenindaja oli ka super! Kuressaares ma kohvikutes kohtasingi ainult häid teenindajad (täpselt vastupidine Pärnule), ok. välja arvatud see öine koht ja see mossis näoga baarman. Tegu on vist sellega, et välismaised kliendid on lihtsate viisakusreeglitega harjunud ning seal neid ju leidub. Kakao oli see õige, ainult vahuga oli koonerdatud :)

Hotell Arensburgi terass ja Maarja-Liis Ilus, Tiit Kikkas ja Peeter Rebane. Ma ei kahetse mitte midagi, ka see raha mis algul tundus mõttetu kulutus oli kõike seda väärt. Aitäh, sulle Merlin. Maarja viis meid tgasi ja edasi… oli Rannapit, oli klassikat, oli teismelise ea meenutusi… mäletate veel Maarja laulu Kohtumine…. jah. Kõik oli ilus. Valupunkitidest võite lugeda kaaslase ja sõbra K. arvamusest. Pärast vee tiir hotellis, mida meile organiseeriti. Arvan, et selle koha võlud ma proovin ühel talveõhtul küll ära. Armas.

Kapteni kõrts ja siider ning tomatimahl – soomlaste ja keskealiste paik. Muusikat ja tantsu oli just neile seal jalaga segada aga õhtku? Kuhu see kadus? Ema, see kõik oli seal midagi sulle :)

Kodulinna Lokaal ja Cinderella ning tekiilaring – piletiga alates kella 23-st. Paljud juba teavad, mida mina arvan klubidest ja diskensitest – nagu mitte midagi. Aga koos kahe hea sõbrannaga – alati, eriti siis kui muud valikut sulle lihtsalt ei anta. Olen õnnelik, et pääsesin algul välja käidud Diivast ja Mikk Saarest. Koht oli iseenest korralik ja moodi nägi seal ikka igasugust, juba selle järgi sai aru, et tegemist ei ole pealinnaga. Loomulikult just teisemeast välja jõudnud turvamehe soov näha meist vanima dokumnete, et tunnistada ta lokaali sisenemise ealiseks oli loomulikult päeva nael. K. see oli puhtalt kompliment või soov su nime teada saada! Baarman – ma tean, et su töö on tüütu aga nii tüdinud sa nüüd ka olla ei tohiks.

Kodu ja juba mainutud teepealsed roosad pirnid. Nalja ja naeru nabani ning rohkemgi veel. Kass ei saanud ka enam aru, milline meist siis normaalne on? Kõik ühesugused ja põhjust kartiseks enam ei olnudki – hommikuni.

Me magasme meeltult – kella üheksani. Lõunasöök kohvikus Kessu. Friikartulid olid tehtdu külmutatud fiirkatest ja keedukartulid kahtlaselt vesised. Ma ei tea. Muidu oli tore aga kui klaasil on klaasikild servast välja tulnud siis visake klaas lihtsalt minema!

Magustoduotsingud ja lõpuks saabumine kovik-vinoteeki Sohfa. Kus ma armusin. Minu armumised ei ole hetkel inimestesse vaid kohtadesse, hetkedesse, muusikasse… ja see kohts seal oli minu, läbinisti minu. Ja just seal saime K.-ga maitsa rohkem kui ideaalset magustoitud – aitähh Merlin, et sulle see ei maitsenud. :) Aga Cocolate… ma ei mäleta seda nime… šokolaad mida saad ise sulatada vahustatud kuumas piimas. Sellega käis kaasas ainult tegemise rõõm, maitse ei olnud nii rõõmus. Vein oleks ikka parem olnud. Plusspuntid teenindaja eest! Saate aru. Kohvikus ja selline tore, muhe meesterahvas. Aga ühe nõksu annan küll – kui näed, et läheb kauem ja inimesed ootavad siis ütle, et sry, kohe tegelen teiega.

Sammusime koju – et veeta seal õhtu romantiliste komöödiate (Muusika ja sõnad, Puhkus), räpstoidu, veini ja coca-colaga.

Peale sellist nädala vahetust ei jää enam midagi muud üle kui vaid, et seda peab kordama. Järgmine august tõenäoliselt kuulete taas minu heietust ilusast kohvikute linnast Kuressaarest. Kas Kuressaarel on oma promenaad? Ja ühest asjast on kahju, et ei käinud ühegi kohviku tualetis (on mul ikka põis!) - kui seal on kõik sama nagu kohvikus ja on jätkatud stiilis siis on kõik ideaalne ning uuemate kohtadega see tavaliselt nii ongi aga liiga tihti on ikka asjaga täitsa mööda pandud. Loodan, et minu armastusel on kõik korras ja ideaalne. Järgmine suvi kohtume!

Kõik oli nii hea, et sellest sai mu pikim postitus – vist. Praegu on jälle üks romantiline komöödia.

tervitusi augustikuisest kuressaarest.

kohvikute ja mõnulemise linn. saabusin just kesklinnast, kus sõin kõige mõnusamas kohvikus rohkem kui ideaalset magustoitu! elu on lill.

kui kunagi mandrile jõuan siis räägin.

p.s armastus on räme aga õrn… :)

K. kirus täna e-riik eestit ja mina kirun tehnikat. Kui üks jubin otsustab katki minna ei saa ma nädal aega tööd teha, sest firmadel on arved… eraisik läheb poodi, maksab raha (kui on) ja saab, firmadel on aga nii… läheb poodi, tellib, võtab arve ja siis kui arve milalgi makstud siis saab. Kui hea rääkija oled siis saad ka varem. Igatehs, kuna asju meil arvuti kõvaketaste peal hoida ei lubata vaid kõik on serverite peal (mõistlik õte muidugi), siis ei ole ma saanud oma töö dokumentidele ligi juba 2,5 päeva, sealhulgas ei saa ligi ka andmebaasidele ega millellegi muule. Internet? Mis see veel on? :)

Hoirassaaa…

Pühapäeva õhtu. Esmaspäeva õhtu. Olen sisikonda kallanud juba kaks KANNU teed ning kõrvale ampsanud mett, mett, mett (selle suvist). Haiguse vimm tuli kallale ning otsutasin temale vastu punnima hakata. Hetkeks olen kõrvale visanud raamatu (Bukowski “Naised”) ning veedan õhtutunde Internetiavarusi kaedes. Üheks huvitavaks tulemuseks on järgmine sait > http://lukeprog.com/52-influential-photographs/

Ma naudin neid pimedas arvuti taga veedetud tunde, oma ette olemise aeg…

Olen siin vahel mõelnud elukaaslaste ja suhete peale. Mulle meeldis kuskilt kuuldud lause, et inimesed saavad siis koosolemist hakata nautima, kui nad naudivad ka omaette olekut. Tõetera on siin sees ja suur, andke üksteisele vabadust ning nautiga seda ka ise… Suhe on kopromisside kunst ja remont on üks suhte proovikividest… ja väga suur. Usun, et harmooniline kulgemine läbi tapeetide, värvide ja diivanivalikute näitab harmooniat ka elus või ükskõiksust või isiksuste maksmapanemist ka igapäevases elus. Õpetab toime tulema paljude teiste probleemidega. Mina olen näiteks aru saanud millal vait jääda, natuke tagasi tõmbuda ning ehk (ega see mul ei õnnestu) õigel ajal taas oma ideedega lagedale tulla ning kahjuks on mul neid palju… ning see, et mul siin kõik nüüd kleepuvaks muutus (mesi!) ei meeldi mu teisele poolele kohe kindlasti mitte. Suhtes peab õppima teineteisega arvestama ning vahel tegema ka asju mida sa ise väga ei naudi (nõude pesu!). Kuid kõik ei ole ju ainult peab, peab, peab… kõige olulisem on see, et sa naudid oma teise poolega koos veedetud tunde… mina naudin ning see tõttu ehk olemegi nendest tülidest välja tulnud taas õnnelikena ning rahulolevatena. Meie plussiks on vist see, et kogu suhte jooksul ei ole me veid pool aastat remonti teinud (alguses), ülejäänud aja aga küll… meil ongi pidevalt üks suur proovikivi käimas ning ma ikka veel armastan Härrat meeletult!

Siia sai nüüd kirja pandud taas elutõed mida te kõik juba teate… aga üks heietus tänasesse päeva nagu sobis.

enne augusti lõppu tahan ma veel katustele ja juua vihmavarjuga kokteili. ma ei tea miks.

Ma olen endaga ülimalt rahul. Leidisn üles ammu kaotataud lugemissoone, sellel nädalavahetusel lõpetan juba teist raamatut! Tavaliselt ma ainult alustan neid ning pooliku lugemisega raamatuid võib leida kõikjalt minu ümbert – kotist, voodi kõrvalt, wc-st… ja mingil suvalisel hetkel, kas alustan neid uuesti või suudan lõpuni lugeda. Aga sel nädalal on asjad teistmoodi ja see meeldib mulle, ma meeldin endale hetkel hullupööra.

Esimesteks pääsukesteks said siis: Kivirähk “Mees kes teadis ussisõnu” ja Mutt “Keerukuju”.

söögisaal õues ja sugulaste lapsed, lapselapsed

Alevis. Olime emaga eelmine päev rääkinud, et järgmine päev vaja salatit teha ning seni kuni tema tool, hakin mina ära vajaliku kraami ning keedan ära kartulid. Mõeldud, tehtud! Jätkasin oma õhtupoolikut väljaspool kodu ning jõudsin tagasi juba siis kui ema magas. Hommikul ärgates oli ainult üks asi meeltel, vaja kartulid keema panna, sest need ju vaja ka ära jahutada. Leidsin poti kartulitega köögilaualt ja rõõmustasin selle üle, et ema ka potikaane on üles leidnud. Vesi peale ja keema… ise veel pikutama. Kuna tegemist oli eelmise aasta kartulitega, siis arvasin, et neid tuleb ikka tükk aega keeta, käisin lõpus katsumas ka ning arvasin, et natuke veel. Hakkisin ära salati asjad, lõpuks koorisin ja lõikusin parajasti kartuleid, kui saabus ema ning imestades küsis, et miks kartulid leiged… ma ju keetsin nad eile ära! Vat, siis vajus minu suu ammuli… aga mina keetsin nad ju ära täna hommikul. Kartulid ise ei näinud küll sedamoodi välja, et neid kaks korda keedetud oleks, kartulid nagu keedetud kartulid ikka.

Linnas. Tegin peale tööpäeva Härrale süüa ning juustunoaga eemaldasin tükikese nahka. Lõikas päris hästi ja sirgelt. Aush.

Minuga alati juhtub midagi. Mulle tegelikult meeldib õhtuti süüa teha, kuid ma olen nii väsinud, tüdinud kogu sellest olukorrast mis meie köögis valitseb… ma vihkan seda ahju ja vaatan igatsevalt toanurgas seisva kasti poole… sest seal sees on see mida ma vajan aga puudub oluline komponent – köögimööbel, sest integreeritavad asjad õhus ei seisa. Ainus mis seisab on meie köögimööbli projekt. Jama, ütlen ma, jama.

Ma olen tänase õhtu jooksul siia kirjutanud juba mitmeid ridu ning siis neid taas kustutanud või on seda teinud armast sülearvuti pildi taskukiskumise teel. Vihjeks võin anda, et alustatud jutud liiguks teemasse virin ja parem ongi, et need avalikkuse ette ei saanud. Siiski on meel ikka mõru kui lehtsalati lehed millest täna sai kartulite kõrvale rohelist salatit tehtud. Põhjust nagu ei olegi, on jonn aga jätame nüüd selle. Olen täna vaadanud ringi orkutis (uudishimuliku inimese paradiis), avastanud uusi ja vanu blogisid ning lugenud, mõne isegi algusest lõpuni läbi. Mõni lihtsalt oskab sõnu seada või objektiivi õigel ajal, õiges kohas ning õigesti suunata.

Ühest ma ei saa aru… Miks osad populaarsed blogid (kes ka minu readerisse on sattunud) on hakanud poste massiliselt parooli alla panema? Kas siinkohal oleks juba õigem kogu blogi parooli alla panna? Olgem ausad, sest readerist on juba igav asja jälgida ja tegingi toreda ning ainuõige otsuse > delete! (Miks ma parooli ei küsi? Kes olen mina, et seda küsida…) Tegelikult ma mõistan parooli panemise põhjuseid, sest äkki saadi aru, et nad on oma isikliku elu liialt avalikkusele ette söötnud ja nii taheti lahendada tulevaid arusaamatusi. Njaa… kas varem sellest ei mõeldud? Pole minu asi öelda, mis keegi peaks või ei peaks tegema, mulle meeldib vaid see, et inimesed oleks rahul, kuid kui paljud meie seast on rahul sellega mis on või mis tulevikus oodata? Kui paljud on rahul oma igapäevase elu, oma töö, oma elukohaga? Rahulolemine põhjustab mugavust ja inimene jääb isiksusena seisma… nii, et väike rahulolematus on ainult tervitatav. Või mis?

P.S ka ennast pean hakkama tsenseerima, sest inimestele meeldib google ja sealt kaudu igasugu põnevaid asju enda ja oma lähedaste kohta avasta…uudishimu tapab! Saage sellest ükskord juba aru :)

Kui sa ei ole mulle saba peale astunud, siis ma sulle halba ei soovi…

kuskil vahepeal

Väisasime Härraga Leigo talu ja sealset järvemuusika kontserti Eesti Levimuusikaklassika. Koos meiega nautisid seda veel mõned tuhanded inimesed aga nad ei seganud meid ja nemad ei seganud meid (v.a noormees, kes meie jalge ette otsustas kuivama panna oma aluspükstest ujumspüksid… ja oma neiule rääkis kuidas kõik laulud on nii jurad ja võiks minna koju või järve äärde lebotama). Aga mida ma siis nägin… nägin visuaalselt kõige paremat, ilusamat ja üllatuste rohkemat kontserti oma elus. Kõik algas Liisi Koiksoniga kes tibutava vihma välja laulis (ainult hetkeks), Jaan Tätte ning LOFO loodusfotodega, Chalice ja sümfooniaorkester ning järved täis küünlaid ja purskaevud, lõpuks Rujaleidja (Hanson, Vaiksoo jt.) ning lõputu ilu järve vastaskaldal… tuli lendas, veeres, moodustas nägusid ning lõpuks tõusid küünlad õhupallidest saadetult pilvisesse öötaevasse. Ideaalist lahutasid meid vaid pilved taevas, sest samal ajal pidi olema perseiidide tähesadu ehk loodus oleks pakkunud veel võrratut lisa maapealsele vaatemängule aga ka selleta oli kõik rohkem kui ideaalne.

 *fraas Liisi Koiksoni laulust Sinu hääl