need õhtud, kus kook on kõrbenud aga see ei loe, sest pole kedagi sellist, kes nägu krimpsutaks ja vuihh ütleks… on vaid inimesed kellega ikka ja jälle tekib tunne, et miks ta küll teises linnas elab? need õhtud meeldivad mulle.

p.s ja naabrid, ärandatud küpsetuspaberi toon homme tagasi! pea ei jaga enam…