kes varastas jõehobu?

Pühapäeva õhtu. Esmaspäeva õhtu. Olen sisikonda kallanud juba kaks KANNU teed ning kõrvale ampsanud mett, mett, mett (selle suvist). Haiguse vimm tuli kallale ning otsutasin temale vastu punnima hakata. Hetkeks olen kõrvale visanud raamatu (Bukowski “Naised”) ning veedan õhtutunde Internetiavarusi kaedes. Üheks huvitavaks tulemuseks on järgmine sait > http://lukeprog.com/52-influential-photographs/

Ma naudin neid pimedas arvuti taga veedetud tunde, oma ette olemise aeg…

Olen siin vahel mõelnud elukaaslaste ja suhete peale. Mulle meeldis kuskilt kuuldud lause, et inimesed saavad siis koosolemist hakata nautima, kui nad naudivad ka omaette olekut. Tõetera on siin sees ja suur, andke üksteisele vabadust ning nautiga seda ka ise… Suhe on kopromisside kunst ja remont on üks suhte proovikividest… ja väga suur. Usun, et harmooniline kulgemine läbi tapeetide, värvide ja diivanivalikute näitab harmooniat ka elus või ükskõiksust või isiksuste maksmapanemist ka igapäevases elus. Õpetab toime tulema paljude teiste probleemidega. Mina olen näiteks aru saanud millal vait jääda, natuke tagasi tõmbuda ning ehk (ega see mul ei õnnestu) õigel ajal taas oma ideedega lagedale tulla ning kahjuks on mul neid palju… ning see, et mul siin kõik nüüd kleepuvaks muutus (mesi!) ei meeldi mu teisele poolele kohe kindlasti mitte. Suhtes peab õppima teineteisega arvestama ning vahel tegema ka asju mida sa ise väga ei naudi (nõude pesu!). Kuid kõik ei ole ju ainult peab, peab, peab… kõige olulisem on see, et sa naudid oma teise poolega koos veedetud tunde… mina naudin ning see tõttu ehk olemegi nendest tülidest välja tulnud taas õnnelikena ning rahulolevatena. Meie plussiks on vist see, et kogu suhte jooksul ei ole me veid pool aastat remonti teinud (alguses), ülejäänud aja aga küll… meil ongi pidevalt üks suur proovikivi käimas ning ma ikka veel armastan Härrat meeletult!

Siia sai nüüd kirja pandud taas elutõed mida te kõik juba teate… aga üks heietus tänasesse päeva nagu sobis.

enne augusti lõppu tahan ma veel katustele ja juua vihmavarjuga kokteili. ma ei tea miks.

Ma olen endaga ülimalt rahul. Leidisn üles ammu kaotataud lugemissoone, sellel nädalavahetusel lõpetan juba teist raamatut! Tavaliselt ma ainult alustan neid ning pooliku lugemisega raamatuid võib leida kõikjalt minu ümbert – kotist, voodi kõrvalt, wc-st… ja mingil suvalisel hetkel, kas alustan neid uuesti või suudan lõpuni lugeda. Aga sel nädalal on asjad teistmoodi ja see meeldib mulle, ma meeldin endale hetkel hullupööra.

Esimesteks pääsukesteks said siis: Kivirähk “Mees kes teadis ussisõnu” ja Mutt “Keerukuju”.

söögisaal õues ja sugulaste lapsed, lapselapsed

Alevis. Olime emaga eelmine päev rääkinud, et järgmine päev vaja salatit teha ning seni kuni tema tool, hakin mina ära vajaliku kraami ning keedan ära kartulid. Mõeldud, tehtud! Jätkasin oma õhtupoolikut väljaspool kodu ning jõudsin tagasi juba siis kui ema magas. Hommikul ärgates oli ainult üks asi meeltel, vaja kartulid keema panna, sest need ju vaja ka ära jahutada. Leidsin poti kartulitega köögilaualt ja rõõmustasin selle üle, et ema ka potikaane on üles leidnud. Vesi peale ja keema… ise veel pikutama. Kuna tegemist oli eelmise aasta kartulitega, siis arvasin, et neid tuleb ikka tükk aega keeta, käisin lõpus katsumas ka ning arvasin, et natuke veel. Hakkisin ära salati asjad, lõpuks koorisin ja lõikusin parajasti kartuleid, kui saabus ema ning imestades küsis, et miks kartulid leiged… ma ju keetsin nad eile ära! Vat, siis vajus minu suu ammuli… aga mina keetsin nad ju ära täna hommikul. Kartulid ise ei näinud küll sedamoodi välja, et neid kaks korda keedetud oleks, kartulid nagu keedetud kartulid ikka.

Linnas. Tegin peale tööpäeva Härrale süüa ning juustunoaga eemaldasin tükikese nahka. Lõikas päris hästi ja sirgelt. Aush.

Minuga alati juhtub midagi. Mulle tegelikult meeldib õhtuti süüa teha, kuid ma olen nii väsinud, tüdinud kogu sellest olukorrast mis meie köögis valitseb… ma vihkan seda ahju ja vaatan igatsevalt toanurgas seisva kasti poole… sest seal sees on see mida ma vajan aga puudub oluline komponent – köögimööbel, sest integreeritavad asjad õhus ei seisa. Ainus mis seisab on meie köögimööbli projekt. Jama, ütlen ma, jama.

Ma olen tänase õhtu jooksul siia kirjutanud juba mitmeid ridu ning siis neid taas kustutanud või on seda teinud armast sülearvuti pildi taskukiskumise teel. Vihjeks võin anda, et alustatud jutud liiguks teemasse virin ja parem ongi, et need avalikkuse ette ei saanud. Siiski on meel ikka mõru kui lehtsalati lehed millest täna sai kartulite kõrvale rohelist salatit tehtud. Põhjust nagu ei olegi, on jonn aga jätame nüüd selle. Olen täna vaadanud ringi orkutis (uudishimuliku inimese paradiis), avastanud uusi ja vanu blogisid ning lugenud, mõne isegi algusest lõpuni läbi. Mõni lihtsalt oskab sõnu seada või objektiivi õigel ajal, õiges kohas ning õigesti suunata.

Ühest ma ei saa aru… Miks osad populaarsed blogid (kes ka minu readerisse on sattunud) on hakanud poste massiliselt parooli alla panema? Kas siinkohal oleks juba õigem kogu blogi parooli alla panna? Olgem ausad, sest readerist on juba igav asja jälgida ja tegingi toreda ning ainuõige otsuse > delete! (Miks ma parooli ei küsi? Kes olen mina, et seda küsida…) Tegelikult ma mõistan parooli panemise põhjuseid, sest äkki saadi aru, et nad on oma isikliku elu liialt avalikkusele ette söötnud ja nii taheti lahendada tulevaid arusaamatusi. Njaa… kas varem sellest ei mõeldud? Pole minu asi öelda, mis keegi peaks või ei peaks tegema, mulle meeldib vaid see, et inimesed oleks rahul, kuid kui paljud meie seast on rahul sellega mis on või mis tulevikus oodata? Kui paljud on rahul oma igapäevase elu, oma töö, oma elukohaga? Rahulolemine põhjustab mugavust ja inimene jääb isiksusena seisma… nii, et väike rahulolematus on ainult tervitatav. Või mis?

P.S ka ennast pean hakkama tsenseerima, sest inimestele meeldib google ja sealt kaudu igasugu põnevaid asju enda ja oma lähedaste kohta avasta…uudishimu tapab! Saage sellest ükskord juba aru :)

Kui sa ei ole mulle saba peale astunud, siis ma sulle halba ei soovi…

kuskil vahepeal

Väisasime Härraga Leigo talu ja sealset järvemuusika kontserti Eesti Levimuusikaklassika. Koos meiega nautisid seda veel mõned tuhanded inimesed aga nad ei seganud meid ja nemad ei seganud meid (v.a noormees, kes meie jalge ette otsustas kuivama panna oma aluspükstest ujumspüksid… ja oma neiule rääkis kuidas kõik laulud on nii jurad ja võiks minna koju või järve äärde lebotama). Aga mida ma siis nägin… nägin visuaalselt kõige paremat, ilusamat ja üllatuste rohkemat kontserti oma elus. Kõik algas Liisi Koiksoniga kes tibutava vihma välja laulis (ainult hetkeks), Jaan Tätte ning LOFO loodusfotodega, Chalice ja sümfooniaorkester ning järved täis küünlaid ja purskaevud, lõpuks Rujaleidja (Hanson, Vaiksoo jt.) ning lõputu ilu järve vastaskaldal… tuli lendas, veeres, moodustas nägusid ning lõpuks tõusid küünlad õhupallidest saadetult pilvisesse öötaevasse. Ideaalist lahutasid meid vaid pilved taevas, sest samal ajal pidi olema perseiidide tähesadu ehk loodus oleks pakkunud veel võrratut lisa maapealsele vaatemängule aga ka selleta oli kõik rohkem kui ideaalne.

 *fraas Liisi Koiksoni laulust Sinu hääl