Registreerisin end kahele kurusele, mis mõlemad algavad jaanuarist ning kestavad kaks kuud, seega teisipäeva ning kolmapäeva õhtud on mul aasta 2008 jaanuaris ja veebruaris kinni. Ma saan nüüd targaks ja osavaks! Andeks ma juba olen :) Praegu aga on veel aasta 2007 ja sügis… aastaaeg, mis mulle alati on meeldinud. Kõneletakse, et on nukker, hääbumine, surm… mulle aga on kokkuvõtete aeg, teen eneses mingied tehteid ja arvutusi, leian taas hingesopist üles mured ja rõõmud, riidlen ära riidlemised, et siis talvel saaks oma hingesoojusest end elus hoida. Sügisesed jalutuskäigud on sama meeldivad, kui need esimesed soojad tuuled kevadel… sügise karged hommikud tuletavad mulle alati meelde minu kooliteed – kuidas ma läksin klassiõe poolt läbi ning kuidas talle just pestud teksad ei meeldinud ning kuidas ema tal koolikotti selga aitas… See on ainuke aeg, mil kõik see nii selgesti meenub ning paneb tagasi vaatama oma tehtud vigadele ja rõõmudele, et ehk on neist midagi õppida.

Kui puud jääva raagu,
tuleb nähtavale
aasta.
[Viivi Luik]

Võib-olla sellepärast mulle meeldis ka naabrite pulmadeks valitud aeg – september – vananaiste suvi… olete tähele pannud, et suvel on kõik kuidagi kärsitud? Noh, kevadel seda enam aga mida enam talve poole siis nad rahunevad… mulle vähemalt tundub nii. Võib-olla just see oli põhjuseks selles, et inimesed said ideaalslt läbi, nalj, naru ning tantsu oli palju jne.

Ma lihtsalt pidin siia selle lisama… :)

*pealkiri Viivi Luige luuletusest Ülestõusmine