kes varastas jõehobu?

 
juuli, 2007

Unetu öö jooksul suutisn lisaks Härra norinale kuulata ka omi mõtteid… ja tänu viimasele nädalavahetusele ning eilsele (ei tea mitmendale afterpartyile) keerlesid viimased pulmade ümber.

Miks? Millal?

Viimased pulmad oli puhta ja ausa armastuse vili, inimesed tundsid, et nüüd on see õige aeg. Koosoldud kolm ja pool aastat on teinud oma töö… Aga samas, ega siin vist koos midagi tunda ei saagi, mees ju otsustab millal on õige aeg, vähemalt on nii enne pisipere sündi. Ning naispool peab siis ütlema kas ta ka nii arvab või ei. Minu meelest peaksid pulmad olema armastusest ja enne lapsi, sest pärast muutub see ju puhtaks formaalsuseks, sest te olete endeid sidunud millegi ülimaga kui selleks on paber, te olete ennast sidnud kolmanda inimese kaudu. Kas peale perekonnaks saamis on see pigem ühine otsus, et teeme ära? Mna olen vanamoeline ja arvan, et lapsevanemad peaksid peale armastuse jagama ka ühist perekonnanime, juhul kui nende liit kestab nii kaua… ärge laste pärast küll koos elage, lapsed pole rumalad nad saavd aru, kui asjad hästi ei ole…

Mul on kolm sõbrannat, kes kannavad juba aastaid oma sõrmes kihlasõrmust, kuid pulmi ei kuskil… Sõrmused said nad enne pulmi ja enne pisipere sündi ning nüüd koos lapse ning argielu probleemide ning kahtlemata isiksuse muutumise tõttu on kaks neist öelnud, et pulmi ei tule… ei, nad elavad ikka õnnelikult koos oma pereelu aga nagu ei nähta enam mõtet või, et see pole see… vat.

Pulmadeks on kahtlemata raha vaja aga kui palju te mehed enne oma rahakotti vaatate ning arvutate? Või on käe ning südame palumine ikka puhtalt südame soov ja tahtmine ning raha sel kohal segama ei tule? Et kui raha ei ole siis arvate, et leiab ikka või on pigem nii, et raha otsustab siin maailmas tõesti kõik?

On veel üks variant, et ei teegi pulmi! Lähme kahekesi ja registreerime end ära, saame ühise perekonnanime ning loome nii hoopis perekonna. Mõnede jaoks on see kindlasti see, mida nad tahavad, et pidu ei ole vaja aga ma ei tea… Mina olen näiteks üks neist, kes on juba varasest noorusest mõelnud milline peab olema kleit ja kus seda tehakse jne. Ehtne naine ühesõnaga. Aga nii palju kui on inimesi on arvamusi ja abiellumist saab miljon erinevat moodi tähistada… aga mis teid sellele teele tõukab? Öelge, et armastus, soov olla koos elu lõpuni… (olen lootusetu romantik?)

Pulmad olid uhked ning hommikul kell pool kuus koju jõudes tundsin kuidas jalad annavad tunda -TANTSIMISEST! Üks õige lõbus PULM oli! Kõik oli olemas – tants ja trall, naer ja pisar silmanurgas (nii ilus oli!), süüa ja juua, pidu ja muusikat, rahvast ja traditsioone!

Lisa pulmalehele:

Nimetagem nüüdset abielupaari siis Ilgeks Tihaseks ja Rasvatihaseks, sellised kollased on nad mõlemad… seest poolt, ma mõtlen. Elu koos nendega on ilus olnud. Võin öelda, et tunnen neid sama kaua kui oma kaasat ( 2 ja pool aastakest) ja nad mõlemad on olnud justkui Härra kaasavara, tulid, olid ja jäid. Alugeses oli Kadriorg ja Kopli, kohtusime siis kui kohtusime, tavaliselt veiniklaasi või äärmisel juhul viinapitsi taga, samas külastasid meid tihti ka õlleklaasid ja muidu head paremad juustud ning nagu reklaamisuus öeldakse juttu jätkus kauemaks! Meie laualt ei ole puudnud ka kaardi- ning lauamängud ja olgem ausad tihti krooniti võtjaks Ilge Tihas (mitte küll viimasel ajal aga tsiteerides Härrat: “Tal peabki praegu armastuses rohkem vedama!”), aga mis sa veel tahad inimest, kes lapsepõlves on ajaviiteks teatmeteoseid lugenud. Nüüd oleme naabrid, sest meie Härraga lihtsalt otustasime neist ainult korrus kõrgemale kolida (saatus?) ja nii me olemegi saanud ära kasutada nende headust ehk päästnud roostetamast nende pesumasinat, nende kulu ja kirjadega duši all vedelenud, remondi ajal oli nende wc kui õnnistus! jne. Muidugi ma arvan, et neil on naabritega vedanud, noh nagu meilgi ning vastastikuste heategude tõttu saame me ikka veel läbi! Kui nüüd aus olla, siis juhtub ka seda, et seisna õnnetu näeoga nende ukse taga ning lausun ILGE TIIIIHAS… kas sa mulle ibukat saad anda (neil on seda terve purk), või RASVATIHANEEEE…. mul on küpstetuspaber kadunud… ja ikka saan vastuseks rõõmsa naeratuse ning juba ulatavad NENDE graatsilised käed minu poole soovitud asjad. Vahemärkus: ibukat on mul ka nüüd terve purk ning küpsetuspaberi leidisn üles – poest! Nad lihtsalt on nii lahked! Samuti nagu on loogiline, et nad abiellusid on loogiline ka, et ma kirjutan siin NEMAD, sest eraldi seisvatena on neid raske näha (minu jaoks!), kuigi vahel on Rasvatihane Tartus aga siis esindab neid mõlemat Ilge Tihas (üsnagi edukalt) ning vahel saan ka oma mehe just esimese puudumise tõttu allkorrusele õllehoidu saata. Ideaalne! Tean, et nende liit kestab igavesti, sest see on TÄHTEDESSE KIRJUTATUD!

(p.s kirjavead jätan Rasvatihasele parandada)

p.p.s Nende sõlmitud liit tõi päikese välja, kui kirikusse kõnides sadas vihma, siis peale kirikut on taevas meile ainult peaaegu päikest näidanud! Taevas sõlmitud liit!

oh!

ÕNNE!
piltidesse

Kui meie argipäeva hakkab varjutama rutiin, siis ei ole midagi vahvamat kui elada/mõelda ise oma elu keerulisemaks ja huvitavamaks. Kõike seda selleks, et anda ära ööst oma viimane uni ning juurelda maailma mastaabis tühiste asjade üle… aga ometi tunduvad kõik mured nii suured. 

Seda ei tee mitte ainult mina, vaid ka sina, tema seal kesklinna luksuskorteris, tema seal võrumaa küngastel. Aeg-ajalt õnnestub see meil kõigil.

Lõpetagem (kaasarvatud mina) mõtlemine, elage selles päevas mis teil on ning tundke elust rõõmu. Vahel lihtsalt on nii, et on vaja ellu muutusi aga kolige, tõstke tuba ringi, vahetage töökohta aga ärge vahetage välja oma sõpru!

Peksame rutiini ja nutame õhtuti end magama! Peksame rutiini ja näeme tonte seal kus neid ei ole! Peksame rutiini ja mõtleme igal uuel töökohal, et see pole see… Peksame rutiini ja ikka alustame suhet ja lõpetame ja alustame… selle ühe ja sama inimesega! Nii palju on valikuid!

Musi!

Üksi. Oma ruumi vajadus on igal inimesel. Kord on see suurem, kord jälle väiksem. Armununa, me ei vajagi enda ruumi vaid soovime igat cm sellest jagada kõige kallimaga. Lapsena unistame omast toast ning teismelisena sellest, et uksed käiksid lukus ning kleebime toa uksele silte – SISENEMINE KEELATUD!, loodame, et vanemad austavad meie isiklikku ruumi ning palume, et sisenedes koputataks. Tahame, et minu tuba oleks minu tuba ja kui mulle meeldib siis koristan ja kui ei, siis loomulikult mitte. Siiski on vanematele meie soovid vastukarva ning tõusevad tülid. Sul on küll oma tuba (parimal juhul, tõenäoliselt paljud peavad seda jagama õe või vennaga) aga sul ei ole oma luba ehk sa elad siiski oma vanemate territooriumil ja pead vastavate reeglitega arvestama.

Nii. Tuleb ülikool… ühikas, sest korterit sa endale üürida ei jaksa ning ühikas üksinda toa võtmine käib üle jõu. Alguses on tore. Siis aga soovid olla kas või sekundi üksi, teha omi asju, öösiti minna alasti vetsu või mis veel parem, kuulata muusikat, jätta laiali oma träni, kutsuda neid külalisi keda sina tahad ja sel kella-ajal ja nii kauaks kui tahad aga EI! Seest nüüd on sul toakaaslased ning üksioleku hetki naudid sa vetsus ja dušši all… õues jalutades või kohvikus raamatut lugedes. Oma ruumi ei ole.

Kolid ühikast korterisse, algul oled kahekesi toas ja siis üksi. On oma ruum aga korter on võõras ning köögis ja wc-s koristad oma järel paaniliselt, sest koos sinuga elab seal veel ka korteri omanik. Armud samal ajal ning oma ruumi omamine ei olegi enam nii tähtis, sest seal OMA TOAS, mille eest kallist hinda maksad, sa lihtsalt enam ei viibi.

Lähed tööle ja kolid teise linna, et elada koos oma armsamaga, algul üürite korterit, siis ostate või tegelikult võib öelda, et osatab tema, sest sinu palk ei võimalda iialgi maksta mingit laenu peale oma õppelaenu intresside ning selle ühe ja üüratu järelmaksu, sa oled ülalpeetav. Teete korteris remonti ning lisaks teile kahele tulevad nõu andma äiad ning ämmad ning sinu ettepanekud ja soovitused kaalutakse läbi mitte ainult armsama poolt, vaid pead heakskiidu saama ka “kõrgemalt”. Lõpuks tunned, et jah, on oma korter, kellegile ei pea aru andma ega elama nn. võõral pinnal aga midagi ikka teha ei tohi… oma ruumi vajadus kasvab. Korter on väike ning seega ei saa unistada päris oma toast – nn. kabinetist, kus on ainult sinu asjad ning keegi ei ütle, et see ei tohi seal olla või miks see tass seal juba kolmas päev vedeleb?? Hakkad paanikas kartma, et mis siis saab kui perekonda looma hakate… sest siis tulevad ju lapsed, kes võtavad sinu viimase aja mida endale ja enda soovidele pühendad ära, ning katavad kõik oma soovide ja asjadega. Või elad siiski üksi aga kuna üürihinnad on kõrgemad kui  sa sooviksid siis pead korterit jagama ning ikkagi arvestama kellegi teisega või nende kõigiga seal, pead taluma nende sõpru, kes sulle vastmeelsed on, pead arvestama sellega, et potid ja pannid on mustad või pead ise hoolsam olema, kui su korterinaaber on korraarmastaja või lihtsalt teadma, et keegi jälgib, arvustab ning räägib kõikidest su käikudest.

Ning kõige selle juures ei taha sa tegelikult üksi olla, sulle meeldivad su korterinaabir veidrused või su kallima hingamine kui ta magama jääb, sa naudid elu ühikas, kuna tead et see on su elu toredamaid aegu aga ikkagi tahad sa, et oleks see koht kus keegi ei tule ütlema, et tee nii… sa saad riputada või kasvõi maalida asju seinale täpselt sinna kuhu sa tahad ning keegi ei ütle sulle, et see on vale. Sest sinu jaoks on see ÕIGE, sest sa ise ju tahtsid nii…

Ja jälle, kõiges on süüdi raha :S

Lisa: üksi olles, kui oleme selle oma ruumi saavutanud selle kõige maksimaalsemas astems, tunneme me puudust lähedusest ja hakkame otsima paarilist. Nokk kinni, saba lahti. :)

Eile oli kaks kohvikut. Martini Jazz Cafe, mis väljast tundus nii hea, nii ideaalne… ei olnudki seest teab mis asjalik. Külm oli. Võib-olla (kindlasti?) toob soojust neljapäevased ja reedesed elavate jazzmuusikute õhtud aga täiesti tavalisel teisipäeval oli see õlgukehitavalt jahe koht, kus tellitud pannkoogid panid imestama, et kas tõesti? (mitte heas mõttes) ning kuna seal ei pakutud soovitud tee ning kako valikut, suundusime pikemalt mõtlemata edasi… tee peale jäi Müürivahe tänava Reval Cafe ning just sealt saime seda mida süda igatese… suurepärast sokolaadikooki koos selle õige kakaoga (Bestselleris on ikkagi parem aga mis siis). Õhkkond oli soe ning sundimatu. Ainuke tõeline ehmatus oli tualett! Kui on ikka unisex tualett, mis on mõeldud ühele inimesele korraga siis milleks sinna veel meeste pissuaar?? Väga ebameeldiv oli… sest millegipärast ei oska viimati nimetatud sugu vett peale tõmmata ning nii sa siis vahtisid karamplikult oma asjatoimetuste ajal lakke, samal ajal nina kinni hoides. Miks te rikute idülli? Miks!