kes varastas jõehobu?

suvi 1996 – 29.november 2007

Ma ei meeldi autole või autole ei meeldi mina, igatahes on saatmas mind lõputu ebaõnn, mis seekord tipnes sellega, et lihtsalt suvalisel aja hetkel, kesk lasnamäe ääremaid, otsustas lõhkeda kõrvalistuja poolne esikumm!

Ajasin kohale Härra ja Tõnni, ootasin neid tund aega, aga mida teha meestega, kui ei ole lihtsat asja - VÕTIT ratta vahetamiseks. Tähendab, et võti oli olemas aga see on suviste valuvelgede oma, kuid nende talviste sisse läheb mingi eriline – sama mis mujale aga seinad peavad õhemad olema – ratta poldid on sees, augus või nii ja need tavalsed ei mahu. Pühapäeva õhtul ei õnnestunud muud hankida ka – nii palju, kui neid proovida saime ei sobinud ja Prismast leitud toruvõtmed oli liiga nõrgad. Nii jäigi auto oma ööd hoopis lasnamäele veetma – ise lombakas.

Kas kõiges on süüdi see, et ma olne blond? Aeg juuksurisse minna.

+ kuulsin Vikerraadiost Salme Reeki häält ja unejuttu.

MINA EI TAHA VEEL MAGAMA JÄÄDA, TÄNAV EI MAGA KA VEEL. KIISU KÄIB ÕUES, TUUL VUHISEB MÖÖDA, TAEVAS EI MAGA KA VEEL. EMA ON KÖÖGIS JA ASKELDAB ALLES, EI TAHA UINUDA VEEL. AUTOD EI MAGA JA HÜÜAVAD MULLE TUU-TU-TUUT, TUU-TU-TUUT! AKNA ALT TEELT. MINA EI TAHA VEEL MAGAMA JÄÄDA, TÄNAV EI MAGA KA VEEL. KIISU KÄIB ÕUES, TUUL VUHISEB MÖÖDA, TAEVAS EI MAGA KA VEEL. VÄIKESED LAPSED KÕIK MAGAVAD JUBA, MINAGI MAGAMA JÄÄN. HEAD ÖÖD, AUTOD, TUUL, KIISU JA TUBA, UNES TEID, UNES TEID KINDLASTI NÄEN.

vaegparkija – inimene, kes ei saa hakkama auto parkimisega. tavaliselt on ta naine või algaja autojuht. samas, ka inimene, kes ei sõida tihti autoga. sõitmisega saab ta hakkama aga parkimine on talle ülejõu. tal õnnestub teisi autosid korduvalt riivata ning sellega rohkesti kahju tekitada just oma autole. poode ja elukohti (äärmuslikud vaegparkijad ka töökohti) valib ta selle järgi kui kerge on seal parkida, kas ikka on piisavalt ruumi? õnnetud on need inimesed, kelle majasse vaegparkija end elama on sättinud.

(idee Pisitillult)

ka minus on mõned omadused. kahjuks.

Kui reede õhtuks plaane pole on ülitore, kui saad natuke enne tööpäeva lõppu kõne, mis tekitab sulle plaanid – seekord siis muusikal “Fantoom” (aitäh Pisitillu!). Polnud minu silmad varem Linnahalli sisse vaadanud ja ka muusikali olin näinud varem vaid teleka vahendusel, või üldse mitte. Webberi muusikali lugusid nagu teaks… ja teismelisena sai Öölapse järgi õhatud aga ikkagi…

Esimene tagasivaatav mõte, mis nüüd mõned tunnid hiljem meenub – heli!!!! Nagu saviplaati kuulaks vanal grammofonil. Kohati krabisev, sahisev, kõrvadele käiv jne. Lavakujundus oli mitte midagi vapustavat. Lugu ise – õnneks mitte Webber aga kuidas sa teed kunsti kui tingimusi nagu kah ei ole… Kaire Vilgats, Hanna-Liina Võsa olid võrratud – viimase hääl – mul jooksid judinad juustejuurteni, sama tegi minuga Chalice ja Mägi Tõnn. Nagu Pisitillu kommeteeris, et Chalice’ga on nii, et kui räägib siis nagu tuleks kohe:

“mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool”

aga ei tulnud, tuli hoopis teine Chalice, teised laulud ja viisid ja oi kui üllatav HÄÄL!

Kogu asjast jäi kahjuks selline kodukootud mekk´ man. Kas pole muusikalid ikka üldse minu asi või oli tõesti kehv lavastus? Korreograafia oli vahva, lõpp oli järsk, jäin nagu ootama, mis nüüd ja nad tulid hoopis kummardama. Ah, tegelikult oli ju tore meelelahutus, kui see heli ei oleks kõrva kraapinud, siis vast meenutused ka helgemad aga sellist asja ei saa andestada.

Ma praegu mõtlen, et kui oleks olnud need samad lauljad, Nuter ja Vaark õhtujuhtideks ja oleks hoopis ilus kontsert olnud… siis vast OLEKS elamus ehk olnud. Või mis? Ja mida sa Mägi Tõnn teed kontserdi Tartus? Aga mida Tallinna inimesed tegema peavad? Tartu sõitma vä? Pisitillu? Idee?

Ja Linnahall – mis glamuursed tualettruumid. Iga su tegevus seal on juhitud siltidega aga vahendeid nende siltidel soovitatu järgi käituda ei ole! Ust ei saanud ka sulgeda – glamuur, retro?

Õhtu saab aga kokku võtta hoopis teise ja teemast eemalduva mõttega – MA EI OSKA PARKIDA.

61%  

Lets101 Quizzes – blog quizzes

Njah. Pigem küll lugemise sõltlane (loen blogisid palju ja erinevatle aegadel), kirjutamisse… ma enam nii väga ei usu (ei ole enam midagi öelda – keskpärasus)  ja kuulsusest ei unista.

Aga millal ma verd käsisin andmas? Ei mäleta.