kes varastas jõehobu?

suvi 1996 – 29.november 2007

Ma ei meeldi autole või autole ei meeldi mina, igatahes on saatmas mind lõputu ebaõnn, mis seekord tipnes sellega, et lihtsalt suvalisel aja hetkel, kesk lasnamäe ääremaid, otsustas lõhkeda kõrvalistuja poolne esikumm!

Ajasin kohale Härra ja Tõnni, ootasin neid tund aega, aga mida teha meestega, kui ei ole lihtsat asja - VÕTIT ratta vahetamiseks. Tähendab, et võti oli olemas aga see on suviste valuvelgede oma, kuid nende talviste sisse läheb mingi eriline – sama mis mujale aga seinad peavad õhemad olema – ratta poldid on sees, augus või nii ja need tavalsed ei mahu. Pühapäeva õhtul ei õnnestunud muud hankida ka – nii palju, kui neid proovida saime ei sobinud ja Prismast leitud toruvõtmed oli liiga nõrgad. Nii jäigi auto oma ööd hoopis lasnamäele veetma – ise lombakas.

Kas kõiges on süüdi see, et ma olne blond? Aeg juuksurisse minna.

+ kuulsin Vikerraadiost Salme Reeki häält ja unejuttu.

MINA EI TAHA VEEL MAGAMA JÄÄDA, TÄNAV EI MAGA KA VEEL. KIISU KÄIB ÕUES, TUUL VUHISEB MÖÖDA, TAEVAS EI MAGA KA VEEL. EMA ON KÖÖGIS JA ASKELDAB ALLES, EI TAHA UINUDA VEEL. AUTOD EI MAGA JA HÜÜAVAD MULLE TUU-TU-TUUT, TUU-TU-TUUT! AKNA ALT TEELT. MINA EI TAHA VEEL MAGAMA JÄÄDA, TÄNAV EI MAGA KA VEEL. KIISU KÄIB ÕUES, TUUL VUHISEB MÖÖDA, TAEVAS EI MAGA KA VEEL. VÄIKESED LAPSED KÕIK MAGAVAD JUBA, MINAGI MAGAMA JÄÄN. HEAD ÖÖD, AUTOD, TUUL, KIISU JA TUBA, UNES TEID, UNES TEID KINDLASTI NÄEN.

vaegparkija – inimene, kes ei saa hakkama auto parkimisega. tavaliselt on ta naine või algaja autojuht. samas, ka inimene, kes ei sõida tihti autoga. sõitmisega saab ta hakkama aga parkimine on talle ülejõu. tal õnnestub teisi autosid korduvalt riivata ning sellega rohkesti kahju tekitada just oma autole. poode ja elukohti (äärmuslikud vaegparkijad ka töökohti) valib ta selle järgi kui kerge on seal parkida, kas ikka on piisavalt ruumi? õnnetud on need inimesed, kelle majasse vaegparkija end elama on sättinud.

(idee Pisitillult)

ka minus on mõned omadused. kahjuks.

Kui reede õhtuks plaane pole on ülitore, kui saad natuke enne tööpäeva lõppu kõne, mis tekitab sulle plaanid – seekord siis muusikal “Fantoom” (aitäh Pisitillu!). Polnud minu silmad varem Linnahalli sisse vaadanud ja ka muusikali olin näinud varem vaid teleka vahendusel, või üldse mitte. Webberi muusikali lugusid nagu teaks… ja teismelisena sai Öölapse järgi õhatud aga ikkagi…

Esimene tagasivaatav mõte, mis nüüd mõned tunnid hiljem meenub – heli!!!! Nagu saviplaati kuulaks vanal grammofonil. Kohati krabisev, sahisev, kõrvadele käiv jne. Lavakujundus oli mitte midagi vapustavat. Lugu ise – õnneks mitte Webber aga kuidas sa teed kunsti kui tingimusi nagu kah ei ole… Kaire Vilgats, Hanna-Liina Võsa olid võrratud – viimase hääl – mul jooksid judinad juustejuurteni, sama tegi minuga Chalice ja Mägi Tõnn. Nagu Pisitillu kommeteeris, et Chalice’ga on nii, et kui räägib siis nagu tuleks kohe:

“mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool”

aga ei tulnud, tuli hoopis teine Chalice, teised laulud ja viisid ja oi kui üllatav HÄÄL!

Kogu asjast jäi kahjuks selline kodukootud mekk´ man. Kas pole muusikalid ikka üldse minu asi või oli tõesti kehv lavastus? Korreograafia oli vahva, lõpp oli järsk, jäin nagu ootama, mis nüüd ja nad tulid hoopis kummardama. Ah, tegelikult oli ju tore meelelahutus, kui see heli ei oleks kõrva kraapinud, siis vast meenutused ka helgemad aga sellist asja ei saa andestada.

Ma praegu mõtlen, et kui oleks olnud need samad lauljad, Nuter ja Vaark õhtujuhtideks ja oleks hoopis ilus kontsert olnud… siis vast OLEKS elamus ehk olnud. Või mis? Ja mida sa Mägi Tõnn teed kontserdi Tartus? Aga mida Tallinna inimesed tegema peavad? Tartu sõitma vä? Pisitillu? Idee?

Ja Linnahall – mis glamuursed tualettruumid. Iga su tegevus seal on juhitud siltidega aga vahendeid nende siltidel soovitatu järgi käituda ei ole! Ust ei saanud ka sulgeda – glamuur, retro?

Õhtu saab aga kokku võtta hoopis teise ja teemast eemalduva mõttega – MA EI OSKA PARKIDA.

61%  

Lets101 Quizzes – blog quizzes

Njah. Pigem küll lugemise sõltlane (loen blogisid palju ja erinevatle aegadel), kirjutamisse… ma enam nii väga ei usu (ei ole enam midagi öelda – keskpärasus)  ja kuulsusest ei unista.

Aga millal ma verd käsisin andmas? Ei mäleta.

Täna sai külmakapp oma pesasse, pesumasinasse pesu (jah, sellesse, mille ostsime aasta 2006 lõpul – ning NÜÜD on see paigas!), hüljes paberile ning jõehobu riided selga (vaata üles). Lisaks on jõehobu leidnud endale sportlikud harrastused – aga sellest kunagi hiljem.

Ühe kindla põhjuse tõttu võtisn üksõhtu taas kätte pliiatsi, paberi ja pastellid. Joonistan ma üldse harva ning arvasin, et igasuguse oskuse olen ma juba minetanud aga paistab, et mu jõehobu teeb ilma ning kuulsus temast on levinud ka saartele… seekord jätsin aga jõehobu rahule ning mõtlesin – mõtlesin välja orava. Vaatasin seda oranži elukat ja ise natukene isegi rahul olles (harva olen ma enda tehtud asjadega rahul) näitasin seda varahommikul pelikanile, kes selle peale tetas kohe, et kas sa said Reformikatelt tellimuse? Mida? Oravapartei. Poliitika kauge inimesena, ei osanud seda seostada. Aga siiski, kui kiiks on pelikanil, võib see kiiks olla ka teistel… ja orava sai Härra endale msn-i näoks.

Ühesõnaga. Tempel mällu igaveseks:

orav = oravapartei = reformierakond

ninasarvik = savisaar = keskerakond (roheline värv, K-täht, KOHUKE, ristikheina leht)

rukkilill = rahvaliit

saarmas = konstitusioonierakond

jne.

Seega, palve tulevastele poliitikutele. Oma logo valimisel võtke midagi umbmäärast, ärge rikkuge kõike ilusat ära. Seega tänud Vasakparteile, Kritlikutele Demokraatidele jt. kes on seda soovi juba varem austanud.

9. november 2007

Kell 18:00 väljub Tallinnast Stockholmi laev nimega Romantika, kajutis 5553 loksume kaasa ka meie naabritega. Ilma olud põhjamaades ja meil ehmatasid mind juba hommikul ära. Teada tundutd merehaigena ei meeldi mulle tormid ja nende tõttu loksuvad laevad. 17 tundi merel ja vabatahtlikult? Hull.

Seadsime end uberikus (kas B klassi kajuteud on siis võimalik ka muud moodi nimetada?) sisse, maiustasime mandirlt kaasa võetud ning ka kingiks saadud hea ja paremaga. Kuid kõige selle juures peab ühte küll mainima – vein ja merehaigus? Mõtle enne peaga! Minu pea keeldus aga mõtlemast. Tegime mõned tiirud laeval, tekil oli kindaltl liiga külm, kuigi kaugenevat Tallinna ikka käisime kaemas. Lõpuks potsatasime istuma ööklubisse Starlight Palace, kus laeva lokusmise saatel keerutasid jalga eesti noored ja rootsi vanad. Lõpuks näidati ka midagi kabaree sarnast. Krt. laevareis on ikka poole igavam, kui vanasti. Ehk koolilapsena ja koos sõpradega reisides tundusid laevad nii suured, tegevust nii palju ja üldse oli küik mega lahe. Ma ei tea kas asi on selles, et korra reisinud ka natuke suurema laevaga, tundus laev igav. Juurde arvata veel enesetunde halvenemine, siis ei jäänudki nagu midagi muud üle kui magama minna. Ning jätta pidulised pidutsema. Ülejäänud öö oli must.

10. november

Hommikuks olime ostnud enale ka hommikusöögi. Mida nautisime vastuvaidlemata ning akna ääres vaadates Rootsimaad. Hommikusöögil on joogid – kohv, vesi, mahl ja tee hinna sees! Viimane määrkus on asjakohane neile, kes usuvad seda mida kahjutis mapi vahelt loetud. Õhtusöögiga on vast teistmoodi aga sellest ei tea kõneleda. Stockholmis ollakse ajaga meist üks tunnike järel. Seega jõudsime sinna eesti aja järgi kell 11 ja võtisme rootis aja jäergi bussi kell 10:20 suunaga city terminal. Me ei hakanud targaks ning leidsime, et 4 SEK-i mida säästaksime kohaliku ühistranspordiga sõitmise eest ei ole seda vaeva väärt ning city terminal sobis meile ülihästi. Selgitusesk, et võtisme Tallinki enda korraldatud bussi, mis viibki laiskasid sadamst linna sularaha (30 SEK-i) eest, ei mingit jagelemist piletiautomaadiga – lihtne tehing raha sulle, pilet mulle bussijuhiga. Cityterminal, kuhu maabusime ei ole üldse millegist nii kaugel, et vaev oleks kõndida ning üldse, see sadam tundus suht lähedal olevat. Suvel võiks seda teed ka jala lonkida – kui ainult AEGA rohkme oleks.

Olime söögilauas ka mingi marsruudi paika pannud, mida siis vastavalt vajadusele ümber kohandasime. Alustasme Cityterminalenist (buss peatus) ja võtsime suuna Stockholmi vanalinnale – saarele nimega Gamla Stan. (Kes veel ei tea siis Stockholm ei ole linn, mis asub puhtalt maismaal – Stockholm on ära jaotunud päris mitme saare peale ja neid siis ühendab üle 50 silla.) Katsusime ära kuningalossi ning kuna vahtkonnavahetuseni oli aega (k.12:00) otsustasime mööda vanalinna jalutada ning ära vaadata (minul siis juba kolmandat korda elus) Stockholmi kitsaim tänav Marten Trotzigs gränd. Tegemist siis tänavaga, mis kohati on kitsa kui meeter. Vaatasime inimesi ning nautsime seda lõikavalt külma ilma ning jõudsime keskpäevaks tagasi lossi juurde, kus üritasime vaadata vahtkonnavahetust, mu fotokas külmus, mina külmusin veel rohkem. Sain aru, kui õhukeselt ma ikka riides olin ja kirusin, et miks me nüüs siis siia tulime? Külm on ju ja ma olen seda kõike varem näinud. Aga vaheldust on vaja.

Enne lõppu olime sealt läinud, kohvikusse, sooja. Üleval pildidl on üks teine, mitte päris see udune kohvik, kus kuuma shokolaadi (loe: kakaod) jõime.

Ühte muuseumi ei viitsinud otsima minna – niikuinii oli meile selle külastamise eesmärgiks radiaatorite olemasolu – jalutasime hoopis Raekotta, et külastada sealset torni ning heita pilt Sockholmile kõrgemalt aga kinni oli. Nimelt on torn avatud vaid maist septembrini. Minu raamatus oli see loomulikult kirjas aga lugeda vahel lihtsalt ei mõista. Seal oli sellegi poolest ülimalt mõnus. Päike paistis, kuid tuul sinna ei puhunud – soe.

Panin kaardid posti ja siis vaatasime üksteisele otsa ning nagu ühest suust kerkis küsimus: “Läheks kuhugi sööma?”. Kuhugi sisse, sooja. Võtsime suuna kaubakeskuse NK peale, sinna kus Rootsi välisminister tapeti aga sinna me ei jõudnud. Vaatasime sisse hoopis Kulturhuset‘i (kultuurimaja), mida täidavad erinevad näitused, teater, kohvikud ja poed, raamatukogu… kuna kohvikud olid täis, siis sinna pikalt pidama ei jäänud. Hoopis pälvis me tähelepanu üle tee asuv raamatupood Akademibokhandeln, kiri mis teatas mulle seda, et seal on… seal on Moleskine! Märkmiku, ida kasutati juba ammu, ammu… ja mis on nüüd olemas ka minul! Väga armas ja tore. Aga kasutamiseks pean ootama aastat 2008. Kalendermärkmik.

Märkmik käes – sööma! Lõpuks jõudsime Höttorgetile (Heinaturule), kus ka praegu asub turg. Kauplemisviis on eestlasele võõras. Kas te kujutate ette, et eesti turul müüad oma kaupa valjuhäälselt reklaamivad? Võõras aga tore.

Stockholmi inimesed armastavad väljas süüa. Enamus kohti olid inimestest pungil. Ka see, kuhu me lõpuks välja jõudsime. Hea idee, mida inimesed ka nautisid. Suur ruum, kus keskpõrand täis laudu ja ka pukke. Seina ääres kokku u. 10 erinevat söögi kohta (taimetoidust kiirtoiduni), nõud on kõigil samad ning kogu sõpruskond võib süüa mida soovib. Mis peamine, suhteliselt soodne. Väga, väga suur ports nuudleid 69 SEK, jook 10 SEK. Rahvast oli palju ning oma kandikuga pidn ma tükk aega ring jalutama, enne kui ka endale ühe nurga leidsin.

Joonistasin meie marsruudi ka kaardile. Kaardi suuremalt kuvamiseks klikka kaardile.

Lõpuks H&M, jalutamine, Cityterminal, buss sadamsse ja laevale. 17 h tormist merd ja pühapäeva hommikul kell 10 kodus. Piiri taga käidud nagu niuhti.

Tempel mällu igavaseks: ära vaheta raha Monexis! Mulle suruti otsa teenustasu 85 EEK! Huvitav, kas see oli teenindaja neiu stringide vaatamise eest. Rinnahoidjate mustrit võis ka väga hästi näha aga mulle need tõesti ei pakkunud huvi, ta oleks võinud vähemalt küsida, kas mind huvitab! Deem.

Äripäev kirjutas.
SL Õhtuleht kirjutas

See on see, kui õhtulehte ei loe… deem.

Teisipäev. Auto piiksus hommikul ja näitas miinuskraade. Lumi. Võeh.

Uni hakkab üha enam võimust võtma ning hommikuti ärkamine läheb aina raskemaks. Lisaks kõigele, on mu peas ka veel nii suur segadus, et nende riiulite korda tegemine võtab veel kaua aega ning neid raamatuid nendelt mõtete riiulitelt ei saa nii lihtsalt parandada kui raamatukogus, et lihtsalt kile vahele, kaaned kiletada ja korras. Kõik on tunduvalt keerulisem. Viimasel ajal leian end tegemas asju ning võtma vastus otsuseid, mida ma kõrvalt vaatajana ei oleks heaks kiitnud. Kas kõik teod meie elus on andestatavad? Kas kõikidel meie tegude tagajärjed on mööduvad? Kas kõike saab unustada?

Kui lihtne on vaadata kõrvalt, anda nõu ja öelda, kuidas peab käituma ja mida peab tegema aga kui sa ise seal sees oled… on asi juba hoopis teistsuguses valguses.

Eila soetatud Ska Faktori plaadis on nii palju soojust ning asjaolu, et personalijuht palmide alla sõitis ei olegi enam nii kadedust tekitav, sest ka muusika annab sooja, kuid siiski… päikese kätte – Aafrikasse??!?! Ja mina istun siin külmas 8h päevas – hetkel on siin täpselt 19 kraadi (õnneks veel sooja). Oma reisivajaduse rahuldasin ka sellega, et sõitisn Skandinaaviasse, külma ja merehaiguse kätte. Ideaalne.

Link: :)

Käisime naabritega piiri taga. Ilm oli külm aga päike paistis ning meie hirm vihma ja lörtis ees haihtus. Aga ikka väga külm oli. Kaamera tõmbus siseruumides uduseks… kohvikus.

Pikem jutt tuleb aga sinna kuhu alati. Kunagi. Kui asjad peas loksuvad omadele kohtadele. Naabritele aga aitäääh :)