Published by Liina on 13 Nov 2007
Tallinn-Stockholm-Tallinn
9. november 2007
Kell 18:00 väljub Tallinnast Stockholmi laev nimega Romantika, kajutis 5553 loksume kaasa ka meie naabritega. Ilma olud põhjamaades ja meil ehmatasid mind juba hommikul ära. Teada tundutd merehaigena ei meeldi mulle tormid ja nende tõttu loksuvad laevad. 17 tundi merel ja vabatahtlikult? Hull.
Seadsime end uberikus (kas B klassi kajuteud on siis võimalik ka muud moodi nimetada?) sisse, maiustasime mandirlt kaasa võetud ning ka kingiks saadud hea ja paremaga. Kuid kõige selle juures peab ühte küll mainima – vein ja merehaigus? Mõtle enne peaga! Minu pea keeldus aga mõtlemast. Tegime mõned tiirud laeval, tekil oli kindaltl liiga külm, kuigi kaugenevat Tallinna ikka käisime kaemas. Lõpuks potsatasime istuma ööklubisse Starlight Palace, kus laeva lokusmise saatel keerutasid jalga eesti noored ja rootsi vanad. Lõpuks näidati ka midagi kabaree sarnast. Krt. laevareis on ikka poole igavam, kui vanasti. Ehk koolilapsena ja koos sõpradega reisides tundusid laevad nii suured, tegevust nii palju ja üldse oli küik mega lahe. Ma ei tea kas asi on selles, et korra reisinud ka natuke suurema laevaga, tundus laev igav. Juurde arvata veel enesetunde halvenemine, siis ei jäänudki nagu midagi muud üle kui magama minna. Ning jätta pidulised pidutsema. Ülejäänud öö oli must.
10. november
Hommikuks olime ostnud enale ka hommikusöögi. Mida nautisime vastuvaidlemata ning akna ääres vaadates Rootsimaad. Hommikusöögil on joogid – kohv, vesi, mahl ja tee hinna sees! Viimane määrkus on asjakohane neile, kes usuvad seda mida kahjutis mapi vahelt loetud. Õhtusöögiga on vast teistmoodi aga sellest ei tea kõneleda. Stockholmis ollakse ajaga meist üks tunnike järel. Seega jõudsime sinna eesti aja järgi kell 11 ja võtisme rootis aja jäergi bussi kell 10:20 suunaga city terminal. Me ei hakanud targaks ning leidsime, et 4 SEK-i mida säästaksime kohaliku ühistranspordiga sõitmise eest ei ole seda vaeva väärt ning city terminal sobis meile ülihästi. Selgitusesk, et võtisme Tallinki enda korraldatud bussi, mis viibki laiskasid sadamst linna sularaha (30 SEK-i) eest, ei mingit jagelemist piletiautomaadiga – lihtne tehing raha sulle, pilet mulle bussijuhiga. Cityterminal, kuhu maabusime ei ole üldse millegist nii kaugel, et vaev oleks kõndida ning üldse, see sadam tundus suht lähedal olevat. Suvel võiks seda teed ka jala lonkida – kui ainult AEGA rohkme oleks.
Olime söögilauas ka mingi marsruudi paika pannud, mida siis vastavalt vajadusele ümber kohandasime. Alustasme Cityterminalenist (buss peatus) ja võtsime suuna Stockholmi vanalinnale – saarele nimega Gamla Stan. (Kes veel ei tea siis Stockholm ei ole linn, mis asub puhtalt maismaal – Stockholm on ära jaotunud päris mitme saare peale ja neid siis ühendab üle 50 silla.) Katsusime ära kuningalossi ning kuna vahtkonnavahetuseni oli aega (k.12:00) otsustasime mööda vanalinna jalutada ning ära vaadata (minul siis juba kolmandat korda elus) Stockholmi kitsaim tänav Marten Trotzigs gränd. Tegemist siis tänavaga, mis kohati on kitsa kui meeter. Vaatasime inimesi ning nautsime seda lõikavalt külma ilma ning jõudsime keskpäevaks tagasi lossi juurde, kus üritasime vaadata vahtkonnavahetust, mu fotokas külmus, mina külmusin veel rohkem. Sain aru, kui õhukeselt ma ikka riides olin ja kirusin, et miks me nüüs siis siia tulime? Külm on ju ja ma olen seda kõike varem näinud. Aga vaheldust on vaja.
Enne lõppu olime sealt läinud, kohvikusse, sooja. Üleval pildidl on üks teine, mitte päris see udune kohvik, kus kuuma shokolaadi (loe: kakaod) jõime.
Ühte muuseumi ei viitsinud otsima minna – niikuinii oli meile selle külastamise eesmärgiks radiaatorite olemasolu – jalutasime hoopis Raekotta, et külastada sealset torni ning heita pilt Sockholmile kõrgemalt aga kinni oli. Nimelt on torn avatud vaid maist septembrini. Minu raamatus oli see loomulikult kirjas aga lugeda vahel lihtsalt ei mõista. Seal oli sellegi poolest ülimalt mõnus. Päike paistis, kuid tuul sinna ei puhunud – soe.
Panin kaardid posti ja siis vaatasime üksteisele otsa ning nagu ühest suust kerkis küsimus: “Läheks kuhugi sööma?”. Kuhugi sisse, sooja. Võtsime suuna kaubakeskuse NK peale, sinna kus Rootsi välisminister tapeti aga sinna me ei jõudnud. Vaatasime sisse hoopis Kulturhuset‘i (kultuurimaja), mida täidavad erinevad näitused, teater, kohvikud ja poed, raamatukogu… kuna kohvikud olid täis, siis sinna pikalt pidama ei jäänud. Hoopis pälvis me tähelepanu üle tee asuv raamatupood Akademibokhandeln, kiri mis teatas mulle seda, et seal on… seal on Moleskine! Märkmiku, ida kasutati juba ammu, ammu… ja mis on nüüd olemas ka minul! Väga armas ja tore. Aga kasutamiseks pean ootama aastat 2008. Kalendermärkmik.
Märkmik käes – sööma! Lõpuks jõudsime Höttorgetile (Heinaturule), kus ka praegu asub turg. Kauplemisviis on eestlasele võõras. Kas te kujutate ette, et eesti turul müüad oma kaupa valjuhäälselt reklaamivad? Võõras aga tore.
Stockholmi inimesed armastavad väljas süüa. Enamus kohti olid inimestest pungil. Ka see, kuhu me lõpuks välja jõudsime. Hea idee, mida inimesed ka nautisid. Suur ruum, kus keskpõrand täis laudu ja ka pukke. Seina ääres kokku u. 10 erinevat söögi kohta (taimetoidust kiirtoiduni), nõud on kõigil samad ning kogu sõpruskond võib süüa mida soovib. Mis peamine, suhteliselt soodne. Väga, väga suur ports nuudleid 69 SEK, jook 10 SEK. Rahvast oli palju ning oma kandikuga pidn ma tükk aega ring jalutama, enne kui ka endale ühe nurga leidsin.
Joonistasin meie marsruudi ka kaardile. Kaardi suuremalt kuvamiseks klikka kaardile.
Lõpuks H&M, jalutamine, Cityterminal, buss sadamsse ja laevale. 17 h tormist merd ja pühapäeva hommikul kell 10 kodus. Piiri taga käidud nagu niuhti.
Tempel mällu igavaseks: ära vaheta raha Monexis! Mulle suruti otsa teenustasu 85 EEK! Huvitav, kas see oli teenindaja neiu stringide vaatamise eest. Rinnahoidjate mustrit võis ka väga hästi näha aga mulle need tõesti ei pakkunud huvi, ta oleks võinud vähemalt küsida, kas mind huvitab! Deem.
Äripäev kirjutas.
SL Õhtuleht kirjutas
See on see, kui õhtulehte ei loe… deem.
