Kui reede õhtuks plaane pole on ülitore, kui saad natuke enne tööpäeva lõppu kõne, mis tekitab sulle plaanid – seekord siis muusikal “Fantoom” (aitäh Pisitillu!). Polnud minu silmad varem Linnahalli sisse vaadanud ja ka muusikali olin näinud varem vaid teleka vahendusel, või üldse mitte. Webberi muusikali lugusid nagu teaks… ja teismelisena sai Öölapse järgi õhatud aga ikkagi…

Esimene tagasivaatav mõte, mis nüüd mõned tunnid hiljem meenub – heli!!!! Nagu saviplaati kuulaks vanal grammofonil. Kohati krabisev, sahisev, kõrvadele käiv jne. Lavakujundus oli mitte midagi vapustavat. Lugu ise – õnneks mitte Webber aga kuidas sa teed kunsti kui tingimusi nagu kah ei ole… Kaire Vilgats, Hanna-Liina Võsa olid võrratud – viimase hääl – mul jooksid judinad juustejuurteni, sama tegi minuga Chalice ja Mägi Tõnn. Nagu Pisitillu kommeteeris, et Chalice’ga on nii, et kui räägib siis nagu tuleks kohe:

“mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool”

aga ei tulnud, tuli hoopis teine Chalice, teised laulud ja viisid ja oi kui üllatav HÄÄL!

Kogu asjast jäi kahjuks selline kodukootud mekk´ man. Kas pole muusikalid ikka üldse minu asi või oli tõesti kehv lavastus? Korreograafia oli vahva, lõpp oli järsk, jäin nagu ootama, mis nüüd ja nad tulid hoopis kummardama. Ah, tegelikult oli ju tore meelelahutus, kui see heli ei oleks kõrva kraapinud, siis vast meenutused ka helgemad aga sellist asja ei saa andestada.

Ma praegu mõtlen, et kui oleks olnud need samad lauljad, Nuter ja Vaark õhtujuhtideks ja oleks hoopis ilus kontsert olnud… siis vast OLEKS elamus ehk olnud. Või mis? Ja mida sa Mägi Tõnn teed kontserdi Tartus? Aga mida Tallinna inimesed tegema peavad? Tartu sõitma vä? Pisitillu? Idee?

Ja Linnahall – mis glamuursed tualettruumid. Iga su tegevus seal on juhitud siltidega aga vahendeid nende siltidel soovitatu järgi käituda ei ole! Ust ei saanud ka sulgeda – glamuur, retro?

Õhtu saab aga kokku võtta hoopis teise ja teemast eemalduva mõttega – MA EI OSKA PARKIDA.