kes varastas jõehobu?

Käisime täna Härraga Loomade Hoiupaigas ja üks pisike õrn hing leidis tänu sellele käigule endale armastava perenaise ja sooja kodu ehk Nurrule on nüüd leitud väärikas järglane, olen selles rohkem kui kindel.

Ma ise kartsin seda käiku, kogusin julgust, sest tunnen ennast ja arvasin, et ei saa seal oma emotsioonide taltsutamisega hakkama. Nii palju on neid õrnu hingi ju seal… aga kõik läks hästi. Kiisusi oli seal igas vanuses aga Nunnu tuli sülle ja sealt ta enam ei lahkunud enne kui olime alevis ja pidin ta emale üle andma, kuigi paistab et just inimese lähedus on talle oluline, tõeline sülekass, tugeva nurrumootoriga.

Kasside elu-olu oli hoiupaigas parem kui ma lootsin (aitäh, neile, kes selle seal ilusaks on teinud) ja inimesi käis seal palju. Võib-olla just nende inimeste pärast oli minul natuke kergem… kui neid seal käib, järelikult on ka kodusid kuhu neid õrnu hingi oodatakse.

Nunnu (nimi võib veel muutuda, ei tunne veel seda hinge ja võib-olla ei võta kiisu seda omaks või see nimi lihtsalt ei sobi temaga) leiti Tallinnast, tänavalt… võta loom varjupagast!

Viimasel kuul ongi siin ainult kassipildid olnud… aga kõik see on hetkel mu ümber ja südames.

Mul on Photoshop hetkel tuksis. See on nii jube tunne, justkui käsi oleks küljest lõigatud.

Eile hommikul kirjutasin ma teksti asjadest mis mulle hommikute juures meeldivad aga siis tuli tänane hommik… Alustuseks kosutav šokolaad õpilastelt, kulmukergitav, kuid siiski naerusuine lause kolleegilt… ja siis see algas, toibusin alles siis kui olin juuksuritoolis tukkuma jäänud.

tsuaF. Jälle No teater. Jälle ei ole siinkohal rõhuatatud tüdimus.

Pepelejev lummas mind juba “Hamletitega” (millegipärast ma ei ole sellest kirjutanud :S), nüüd siis SEE. Alguses oli klounaad aga lõpus oli see üks omapärasemaid lavakeeli mida ma eesti teatris näinud olen. Kahju, et “Luikede järv” mul omal ajal nägemata jäi.

Noored näitlejad olid… siinkohal võin ma jälle jääda rääkima sellest, kuidas ma imetlen nende karakterit, imetlen seda, et nad teevad mida nad teevad ja seda, et nad on selles nii vabad… Ja nii reaalset kana ei ole ma laval varem näinud, isegi postikanale tehti silmad ette.

Soovitan Nelele (kui sa soovid olen kõike seda vaatama nõus ka teist ja kolmandat korda, sest arvan et asi on pidevas muutumises).

Ei soovita emale.

Teater tuleb lausa vägisi mu ellu – ustest ja akendest lendavas sisse pakkumised, tahaks kõike vastu võtta aga ei saa… üks, kaks, kolm… on neid millest olen pidanud ühel või teisel põhjusel juba loobuma.

Mida ma siis valisin? Klassikat. Tsehhovi “Kajakas” ja Ibseni “Metspart”. Mõlemad olid erinevad, oi kui erinevad. Loomulikult tingis seda ka juba teater – Von Krahl ning Draamateater. Mõlemasse astun ma tavaliselt sisse erineva ootusega… “Kajakas”, 3,5h pikk, esimene vaatus sellest 2h. Ma tukkusin. Mitte sellepärast, et etendus oleks nii HALB olnud, vaid pigem sellepärast, et tööst oli peal väss. Kajakas on etendus, mida on eesti lavadel korduvalt mängitud, vist viimastel aastatel pea igas teatrs (tean – liialdus) aga mina selleni veel jõudnud ei olnud. Nüüd, kui olen näidendi ka paberil ära lugenud võin öelda, et Von Krahl tegi oma tõlgenduse, samas jättes palju alles originaalsest tektist. See tõlgendus meeldis mulle. Meelids Lembit Ulfsak naisena – sellist figuuri kadestaks ka naised, need pikad jalad… ta kandis ja oli minu jaoks usutav, kuigi ainult kleidis, maski ei olnud… Helgi Sallo, Tiina Tauraite, Aleksander Eelmaa, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak…

meeldis. Lõpp meeldis. Meeldis see, et inimesed ei saanudki aru, et on lõpp. Kuidas sa saad plaksutada, kui inimene on aknast välja hüpanud. Kuidas? Aga plaksutasin ja kõvasti.

“Metspart” vastupidi ei toonud minus etenduse lõpul esile positiivseid emotsioone – mis, miks te nii kaua nüüd siis plaksutate? Kas see tõesti teile meelids? Mulle ei meeldinud. Kas asi oli selles, et lugu olen varem näinud, et siis oli ka sama lavastaja või, et see Kleer oli 14 aastast tüdrukut mängima pandud aga midagi oli puudu. Võib-olla ainult minu jaoks. Ma ei saanud mõnedest asjadest aru, nimelt nende vajalikkusest – valitud muusikast ja Uukivi kargamisest esimese vaatuse lõpus. Kas ma olen harjunud No ja Krahliga ning enam traditsioonilisemas võtmes etendused ei suuda mulle seda pauku pakkuda. Ma ei tea.

Kõige selle juures, vaatamata mis toimub lavastuses, mis toimub laval, mis lugu seal jutustatakse… ei saa ma jätta imestamast ja imetlemast näitlejate üle, nad teevad seal eemal, minu silmade ees seda, mida mina ei suudaks eales… ma ei suudaks näidelda. Ma oleks üks halvimaid, ma ei tunne end teiste silmade ees nii vabalt ja ma ei ole oma liigutustes vaba, kui keegi mind jälgib. Võrratu.

*ütleb Treplev näidendi “Kajakas”.