kes varastas jõehobu?

Mul on siin… neid tähti ritta sättides tunne, et olen Muhv, vaene pisike ja soe Muhv, kes loeb laua all kirjasid, mida ta endale ise saatnud on. Aga jätkan siiski… viimasel nädalavahetusel oli kaks sünnipäevalauda, üks pikk-pikk (ikkagi 90 aastat), teine ümmargune. Ema! Palju õnne! Sest just täna on sinu sünnipäev!

Uskumatu… aga täna korjasin Balti jaamast ühe toreda ja armsa inimese trammile ja tõin ta koju, täiesti juhuslikult ja planeerimata. Vahemärkusena võin öelda, et ma enne tundsin teda ka, juhuks, kui arvate, et olen väga julgeks muutunud. Muidu olen ikka veel elus.

Olen elusalt kodus tagasi, kuigi Helsingis tundus, et niii… täna me koju ei jõua. Taksot ei olnud, ilm oli jubedam kui põhjanabal ning loomulikult see torm, süda on kõikumisest siiamaani paha. Ah, miks ma siis tööpäeval põhjanaabrite pealinnas olin? Tööasjad :)

pildid: kooli raamatukogu ja trpikuda, Helsingi kesklinnas

mul on kahju, et ma alumist pilti uuesti ei teinud… tearvus, värvid…

Eile võitlesin tossudraakonitega aga täna, pühapäeval, eksisime Härraga korra Tallinnast välja. Täiesti sihitult, lihtsalt sõitsime. Kogemata jõudisme Saha kabeli juurde, Ülgastesse, Maardusse…

Mõte suveks: Ülgaste koopad

Kui minna bowlingut mängma, siis sa sinna ei kipu kui sul on jalg haige. Mul ei olnud, kuni ma astusin bowlingu saali uksest sisse ja seal oli see trepp, mis algas liiga vara. Ma mitte ei astunud sealt alla vaid vahelduse mõttes veeresin ja veeresin oma vasaku jala hüppeliigese paiste. Noormees jääga oli kohal aga ikka oli ai, ai kui valus. Õhtu jooksul mängisin siis “Helkuri siilis” ehk seisad joone äärde, kummardud, sihid mitmeid kordi ning veeretad. Rekord! Tervelt 31 punkti ühes mängus! Saate ikka aru, et rekord on tagant poolt vaadates. Oeh.

Täna on all puupakk, hea et vasak jalg. Kuna auto automaatne, siis vähemalt seal ei lähe seda jalga tarvis.

Ehk kuidas on nii, et mida varem sa õhtul maga lähed, seda raskem on hommikul tõusta? Hämming, uni ja puuhobune.

Õhtul kolasin orkutis aga uudishimu maksis kätte. Täna hommikul kummitavad mind värdjalikud pildid, mis tehtud koos surnud loomaga, kitsega, kes bemari ette jäänud. Pildid tõendasid ainult üht: inimesed ei ole võimelised muutuma.

Kevadet tervitan ma sel aastal Londonis!

mina: mu vanatädi suri eile
härra: isa ütles just, et üks peretuttav on surnud
härra: ei saa palju rääkida, teen täna … tööd, ta ämm suri eile ja nüüd korraldavad matuseid

just niipalju ma oma Härraga täna rääkinud olengi.

Tänane esimene ja seni veel ainuke tee siia on olnud läbi Neti.ee, kus tehti suurepäane otsing “ei taha kooli“, võin siinkohal öelda, et ma tean mida te tunnete, v-o natuke teistpidises tähenduses aga ma tõesti tean!

Art Cafe

Rakvere. Külm. -11 on liiga külm, kui su saapad kannataksid minimaalselt +2 kraadi sooja! Käisime Härraga Rakveres ning vastavalt soovitustele külastasime kohalikku kohvikut Art Cafe ja ei kahetse, sest armas koht oli. Kõik mis peab ühes kohvikus olemas oli olemas – kamin, diivanid, hea valgus ja lauas teenindus (Eestis siiski küllalt haruldane asi veel) ja teenindus oli ainult hea ja veelkord hea. Menüüst proovisime Bailey’se toorjuustukooki ning karamellist Daimikooki. Pluss! Kooresele lõhesupile andis Härra 10-nest 8 palli, üks parimaid aga mitte päris see. Aga nagu tavaliselt on nii, et kui kõik on ideaalne siis on alati üks häda, kohvik oleks minu poolt saanud 10+ aga nagu tavaliselt tualett! Viimane rikkus kõik ilusa, seal oli parem kui tavaliselt aga ikkagi… külm jne. Kuid siiski soovitan kohvikut suure ja sooja südamega.

Ja seal on kustinäitused. Hetkel Kadi Kurema joonistuste näitus “Jalutajad”. Mulle jõi üks pilt silma, väga silma…

9+