Published by Liina on 02 Jan 2008
päev nr.2
naabri lamp ja piparkoogid
On aasta teine päev ning puhkuse eelviimane päev (tahaks väga öelda, et teine)! Hammustasin piparkoogimajal tüki katust ära ja katsun nüüd vaatamata eriliselt magusale suule, siia lõpuks midagi kirja saada…
Aasta kokkuvõtteid ma ei tee, kuigi võin öelda, et tubli 4 oli. Käesolevast aastast võib nii palju kõnelda, et tunne on sama, miski ei olegi nagu muutunud. Kas üldse peaks? Inimesed on ikka samasugused, ma alati arvan, et nad on paremad aga alati pean tunnistama, et kõigil on vigu ja me kõik oleme vahel silmakirjalikud. Ka mina. Millegipärast on mul komme omistada inimestele teatud omadusi, et tema teeb nii ja tema naa, tema mingil juhul ei tee nii. Ma ei tea miks. Ja kui ta käitubi vastupidiselt minu arvamusele, lähen ma segadusse. Olen õnnelik, kui see juhtub positiivses valguses…
Käesoleval aastal ei ole hommikuid olnud, on lõunad ja õhtud ja ööd aga hommikut ma veel näinud ei ole… nii hea on ärgata tunde peale lõunasööki ning vaikuses ning rahus teha oma esimene hommikune tee. Mõelda. Ma viimasel ajal (loe: koguaeg) mõtlen liiga palju, kergem oleks kui ei oleks nii, kergem oleks elada elu kui tõline ego ja mitte näha, tunda ja kuulda :) Rõõmustada, sest elu ongi selleks, et naerda. :) Ja ma rõõmustangi, kasvõi selle üle, et saan sissekandeid teha oma Moleskini ; selle üle, et mul on piparkoogi maja ja selle katus ; selle üle, et lähen veedan mõned päevad Inglismaa pealinnas koos ühe sooja ja armsa inimesega…
Ilusat eelolevat kolmandat päeva teie elu esimese 2008-ndas aastas.
