Kirjutas Liina on 27 Apr 2008 at 09:10 pm
kanuu ja mina
Kanuu ja mina ei ole hetkel kõige suuremad sõbrad. Vaatamata sellele, et eile suhtlesime pingelised 20 km mööda Halliste ja tsipakest Raudna jõge. Meie suhted läksid pingeliseks juba väga alguses, juba enne kui meie tõsisesem suhe algas. Esimese 50 meetri peal läksime kummul ehk meie esimene suplus koos Härraga selle aastanumbri sees. Meiega koos tulid ujuma meie telefonid ja kaks fotokat, viimased said kaasa võetud, sest teised ju rääkisid, et mis seal ikka juhtub aga alagajad on ikka algajad. Digipeegel on ok telefonil ei tööta ekraanivalgustus aga filmipeegliga läks natuke halvemini aga seda täielikult omal süül, viime parandusse… äkki vesi ei rikkunud kõike, õnneks on sellised filimikaamerad tänapäeval juba üsna odavad…
Siin kohal on nüüd paslik tänada Härra tädi nende suurepäraste vetthülgavate matkariiete eest ning Härrat, et ta mulle kunagi need armsad lillelised kummikud ostis ning suurimad tänud Nelele ja Sarahile, kes meie kaotsiläinud mõla kinni püüdsid ja meile tagasi tõid, sest ilma mõlata oleksime pidanud reisi katki jätma…
Te võite nüüd ette kujutada kui suur hirm oli mul tagasi kanuusse istuda ja läbida ees ootavad u.10-15 km kahekesi, vahepeal kanuud kaldale taassides sest läbi ei saanud, Härra oli paljaste jalgadega ja minu peas vasardas mõte, ma tahan siit ära ning ohtlike olukordade juures tikkus pisar silma ja ma lõugasin kui metsaline, kannid olid kanged, sest ma olin pidevas pinges. Ma ootasin lõppu ja mõtlesin selle peale, mis on saanud mu kõige kallimast varast sealt kanuu keskel. Ma nägin kõike seda ilu mu ümber aga ma ei suutnud nautida… vett kartsin ma sel hetkel väga… hirmus oli. Sõbrad ootasid meid ühel saarel ning nende nägemine andis nii palju juurde aga kuna me ei teadnud kui palju on veel lõpuni (ehk järgmised 5-10 km) oli uuesti kanuusse astumine nii ebameeldiv, millal on lõpp? Ma vaatasin kõrvalt, kuidas naabrinaine kandis oma fotokat kaelas! Hull, mõtlesin ma… aga ta oli seal kanuus juba kolmandat korda ning nad kahtlemata nautisid kogu seda olukorda… seega, tänaseks olen ma vastu võtnud otsuse: suvel on vaja ette võtta seesama marsuurt, et kinnitada endale, et vesi ei ole su vaenlane vaid kanuusõit võib ehk nauditav olla aga järgmine kord ilma kaamerata, et julgem oleks.
Kokkuvõte: esimene suplus 2008, esimene kanuusõit elus ja esimene päikesepõletus 2008! Tere tulemast minu maailma!
Meie marsruut. Algus Läti ja lõpp Riisa.
kaart soomaa.com
Arusaadavatel põhjustel mul pilte ei ole…
Janela on 27 Apr 2008 at 21:48 #
Mina olen elus kaks korda kanuumatkal käinud, esimene oli palju aastaid tagasi sügisel, Soomaal, enam eriti ei mäleta, kuidas läks..mäletan, et oli külm ja mõned käisid tõesti kummuli, aga ma suutsin seda vältida. Algul oli raske, teekonna pikkus oli 17 km, aga lõpp läks lennates ja hea oli olla, mis sest, et mõla suutis mu kätte villi hõõruda. Siidikäpaks ma end just ei pea.
Ja üleeelmine aasta oli teine kord. Siis oli meil kahepäevane retk, Halliste-Navesti-Pärnu jõgedelt mingid jupid. Esimene päev 24 km ja teine päev oli tsut vähem. See oli suvel, ilm oli soe, vesi oli soe. Telefoni panin kilekotti ja ka kõik muud eluks vajalikud asjad olid kilekotis. Ümber ka ei käinud, aga mõned kohad olid hirmsad, jäime kivi peale kinni ja mõtlesime, et kuidas sealt alla saame, aga mu tolleaegne meespool oli siis päästjaks ja jätkasime edukalt teekonda. Kohati oli ka kärestikuline, seega ekstreemi oli.
Aga selle jutu point on see, et kindlasti tuleb kanuumatkale minna suvel, siis on soe ja kui käiagi ümber, siis vähemalt ei saa külma. Elutähtsad asjad tuleb panna kilekotti, kuna muidu on terve tee võimaliku kaotuse pärast närvid läbi ja ei naudi. Ja see rekt on suurepärane kinnitus meeskonnatööle, kui hästi oma partneriga suudad läbi saada. Mina sain ka korduvalt sõimata ja sõimasin ise:) Aga lõppkokkuvõttes on tegemist väga väärt elamusega. Ma täitsa tean, mis tunne sul võis olla, su hirmud on mulle tuttavad, aga soovitan sul suvel see reis uuesti ette võtta ja sa ei kahetse:)
präänik on 27 Apr 2008 at 21:59 #
Mul olid asjad kilekotis ja siis veelkord kotis. Aga ülla-ülla, kui kilekotti vesi sisse läheb siis ei tule ta sealt enam erit kergelt välja. Filmipeegliga läks aga pahasti, sest ei olnud tal ümber ei kilekotti ja objektiiv oli ka eest ära, katet peal ei olnud ehk olin teinud kõige lollima vea, unustades ja kiirustades, sest keerasin reisi alguses objektiivi teise kaamera ette. Telefoniga oleks ka kõik ok. kui ma ei oleks seda oma veekindla kileka taskust kotti panud, Härra gps ja telefon jäid tänu tarkusele kuivaks!
Ehk arvan, et kilekott ei pääsaks mind samuti kuidagi närveldamisest… :) aga kevadel on ju huvitav, loodus on teine, jõed veerohkemad. Samas ma mõtlen, et suvel on see jõgi kohati võib-olla kanuuga läbimatu.
Aga elmus missugune!
killuke on 28 Apr 2008 at 1:04 #
Me oleme kanuuga väga palju vee peal olnud ning pean tunnistama, et kordagi pole ümber läinud (tegelikult olengi mures, sest kogemus puudub, teoreetiliselt tean, mis teha, kuid praktiliselt pole vaja olnud oskusi käiku panna – laagrites õnneks õpetatakse lastele seda). Milline südantülendav tunne on kanuuga mööda järvi ja jõgesid minna, kuhu muidu ei pääsekski! Mul oli väga hea õpetaja, kes näitas, kuidas rahulikult ja sugugi mitte suure jõuga jõuad kaugemale kui teised rabelejad su ümber. Väga oluline on, kuidas sa oma partneriga läbi saad, peab leidma õige rütmi ning tunnetama teineteist, siis läheb kõik hästi!
Kindlasti proovi uuesti!!!
herz on 28 Apr 2008 at 8:36 #
Jeesus!!!!!!!!!
Ekstreem missugune!? Ma veel mäletan me msni vestlust, et no ei juhtu midagi kanuumatkal. Nüüd ma saan aru küll, miks ma laupäeval sinust rohkem ei kuulnud. Loodan, et see ei jäta sulle püsivaid traumeerivaid kogemusi kanuutamisest, sest tegelikult on see väga FUN. Ise just andsin jah-sõna juunikuus ettevõetavale Võhandu jõe 2-päevasele kanuumatkale.
Kas sul nüüd kontaktid jm ka telefonist kadunud?
Tule külla ja räägi oma seiklustest lähemalt :)
tuna on 02 May 2008 at 16:36 #
ja ma käisin esimesel pikal kanuumatkal ahja jõel. sattus olema üsna külm ja vihmane suvepäev. olin hirmust ja külmast kange. a ümber ei käinud, täitsa imestan.