Published by Liina on 22 Apr 2008
…
Kas saad inimest karistada selle eest, et ta tahab rohkem kui antakse? Ma ei räägi siin materiaalsetest asjadest vaid lihtsatest igapäevastest rõõmudest, reisidest, rändudest, naermisest, kallistustest, siirast silmavaatest ning päevast, mis ei lõpe vaid ühe tegevusega, päikesepaistest…
Kui sa ütled, et sulle ei ole oluline, see mis on oluline su kõige kallimale, kas siis ei ole kallim sulle oluline?
Miks öeldakse, et midagi on vale, väär, mõttetu… kui kellelegile on see oluline, see paneb ta silamd särama. Miks öeldakse halbu asju? Kas kõik mis öeldakse on tegelikult ka mõtetes? Miks valetatakse?
Lihtsalt sellised küsimused tekivad mu pähe, kui vaatan end ümbritsevat maailma. Kas liikumine aina edasi tähendab seda, et me ei lase endale kedagi nii lähedale, sest lähedus tähendab haiget saamist? Miks inimesed kardavad uusi tutvusi? Miks kardetakse inimesi?
Kui nende lihtsate, kuid vahel eluliselt nii oluliste küsimuste juurde pidama jääda võib kurb hakata. võib…
Võtame valetamise… mina oma heleroosas maailmas arvasin, et valetamine on teismeliste plikade värk, et sõber sõbrale ei valeta, et täiskasvanud (kas ma olen täiskasvanu?) saavad omi asju ajada konkreetselt õigete sõnadega. Õlgu kehitama paneb asjaolu, kui sa tead, et asjad on hoopis teistmoodi.
Ühesõnaga, ma alati arvan, et inimesed ei vingu, on rõõmsad, mõtlevad samamoodi nagu mina, nad unistavad ning neil on eesmärgid mille poole püüelda, nad hoolivad enda ümber olevatest lähedastest ning on avatud uutele ideedele. Ma arvan, et inimesed on sellised nagu ma mõtlesin siis kui lugesin maal verandal istudes seitsmendat korda Gerald Durelli “Minu pere ja muud loomad”,
Postitasin eile pildi ühel teisel aadressil, sest sellega aadressiga siin oli probleeme, mis nagu näete on nüüdseks lahenduse leidnud, väikeste kadudega, sest viimased kommentaarid ning üks postitus on puudu! Just see, kust on pärit alumine pilt ning mis samuti ideaalselt sobib fotojahi teemasse märg!
