kes varastas jõehobu?

Jalutasin siidrise peaga kodu poole (tänud teile Merilin ja Surka) ja mõtlesin… mõtlesin, et Tallinna kõnniteede servades ei kasva teelehti. Tallinnas ei ole seda kõrvulukustavat vaikust ja seda, et vaiksel tänaval tulevad sulle kaks tüüpi vastu ja sa ei arvagi, et neil võivad pahad kavatsused olla, nägin kahte autot ja hiirt (?), kes püüdis raamatukogu pööningu aknast välja saada. Jalutasin mööda alevi tänavat kodu poole… väike”linna” idüll. Lapsepõlv.

Tänase päeva veetsin kolme kauni ingliga (tulemustest räägime hiljem, naerupahvak on aga üleval näha) ning pool viimasest nädalast olin Viljandis, ka sellest räägime hiljem. Enne tuleb aga reisi viimased 8 päeva ja Korfu. Millal? Hetkel ei tea.

Ikka olen elus!

5. päev

Viienda päeva hommikuks oli teada ainult üks, järgmine peatus Perama ning koopad, buss läks 10:15 ning oleksime ka sellest peaaegu maha jäänud, sest arvasime, et buss on läbisõidul, mitte ei ole Metsovo on lahkumis kohaks. Kont ei töötanud, kuigi bussijuht tegi selleks kõik ning lõpuks peatas bussi ning avas kõik luugid. Rahvast oli vähe ning meie istusime bussijuhi taga, et üle tema pea seda õudsat teed vaadata, lõpuks saime temaga jutule, tema oli pärit Ioanninast ning reisimiseks ei ole ei aega ega raha ning kuuldes eesti pikast ja pimedast talvest arvas, et temale see ikka ei sobi.

Jällegi rõõmustasime, et meil ei tulnud ideed autot üürida.

Viis meid Peramasse ning näitas mäe ja suuna kätte. Koopa sissepääsuks loovutasime 6 eurot ning sukeldusime koos giidi ja teiste uudistajatega stalahiitide vahele 19 kraadisesse jahedusse. Tund aega koos 2 miljoni aasta vanuste koobastega, koos treppide ning kreeklaste ning kahe belglasega, kuulates giidi juttu vaheldumisi kreeka ning inglise keeles. WOW-effekt taas puudus aga imeline oli sellegi poolest. Need ruumid peitsid end inimeste eest aastatuhandeid, sest koopad avastati alles 1940-ndatel aastatel, kui kohalikud elanikud sakslaste pommide eest põgendes varjualust otsisid… neil võis WOW olla.

Tagasiteel või õigemini edasi liikudes, et taas istuda bussile ning jõuda Ioanninasse, mis on kohaliku tähtusega maakonna keskpunkt ning kubanduslikus mõttes tähtis sõlmpukt, lehvitasime kohalikele, kes meid enda poodi ning taverni kutsusid, üks sõbralik habemik jahedas habemeajamis kohas oli eriti sümpaate, Härra oli selleks ajaks juba väga tema kliendi moodi aga ei, ikka edasi ning ei sammukestki tagasi, käes oli siesta ning päeva kõige kuumem aeg, oli laupäev. Kunagi leidsime kellegi, kes rääkis inglise keelt, muidu käis kõik käte ning kreeka keele abil, kuid lõpuks oli mil taskus piletid Ioanniasse ning arvatav bussipeatuse koht, mis kell buss tuleb? Ei, tea, laupäev on ju.

Sõitsime ühistranspordiga ning kus me peaksime maha minema, seda ei teadnud, kuni Härra ütles, et lähme siin maha, mis oli väga sobivalt politseijaoskonna ees ning meil vedas, sest olime bussilt maha astunud just täpselt õiges kohas, nii õiges kohas, et linnaga me rohkem ei tutvunud ning otsustasime, et juba samasl õhtul astume Korfu pinnale, minu lapsepõlve unistuste saarele.

Politseinik juhatas meid u. 500m kaugusel asuvasse KTEL bussijaama ning buss Igomenitsasse väljus juba poole tunni pärast. Siis tuli juba sadam, laevasõit ja seal ta oligi saar oliivipuude ning metsikult ilusate randadega, koos heade inimeste, maitsvate kumquattide ning päikesega.

Lahkumine maismaalt

Albaania

“Here in Corfu” said Theodore, his eyes twinkling with pride

“anything can happen”

Tänane tööle sõit läks mul maksa mitte rohke ega vähem, kui 319 krooni. neetud olgu telefon, mis koju jäi, ning mõte, et selle väikese otsa pärast ma piletit ei augusta. Ma ei sõida KUNAGI ilma piletita (v.a tänane ja paar hädajuhust), olen isegi ostnud 20 krooniseid pileteid trammist, kui ID-pilet on läbi saanud.

Nagu Ma ütles, et ükskord saavad kõik oma laksu kätte.

4. päev

Neljanda päeva hommikuks oli meie vaikne tänav tundmatuseni muutunud, ärkasin kära peale mis tuli alt tänavalt, lõin silmad ning aknaluugid valla ning rõdule astudes nägin, et meie tänav on turuks muutunud. Kaubeldi peamiselt värske toidukraamiga aga oli ka muud. Meie vanamees, kes pidas vanakraami poodi, oli tänavale toonud papagoid. Kuid meil mõlkusid peas hoopis teised mõtted ehk Meteora kloostrite külastus.

Meile vanamees ütles, et buss sinna üles ehk Meteora kloostrite juurde läheb kell 8:20, õhtul väisatud turismiinfost saime aga parema graafiku ning kella-ajaks 9:00 ning ka täpsema peatuskoha.

Olime ette valmistunud suureks ronimiseks aga suur oli meie üllatus, kui buss (1,90) meid üsna kloostri juures maha lasi. Linnast tundusid kloostrid olevat vastu taevast ning ligipääsetavad ainult metsiku ronimisega, trepid võtsid ses kuumuses küll läbi aga ei olnud nii hullud, kui olime arvanud.

14. sajandil ehitati rohkem kui 20 kloostrit, kuid kuidas või mismoodi nad nende kaljude otsa püstitati? On kaks teooriat, ui huvitab, otsige netist. Hiljem veeti inimesi ja asju sisse köite ning nöörredelite abil, trepid ehitati alles 1920-natel aastatel, et säilitada neid mida oli veel säilitada, sest hetkel on suurem osa kloostritest varemetes aga 6 säilinud ja on tegutsevad. Pattu tunnistades jõudsime meie ainult ühte ehk kõige esimesse, suurimasse nig kõrgemaisse. Kloostri all, kalju sees on olemas veel koobas kus elas esimene erakust munk sealkandis. Kui Kreekasse lähete, siis need kloostrid on need mida te peate nägema, kui oleks olnud parem ilm meie põhjamaiste inimeste jaoks, siis võib-olla oleks võtnud ette matka ka teistesse nagu meie USA tüüp tegi. Sissepääs ühte kloostrisse on 2 eurot, igal nädalapäeval on üks kloostritest külastajatele suletud ning pildilt võite näha, millised riided olema peavad. Kui seelikut seljas pole, saab seest endale riide ümber.

Sealt tagasi tulles (kuna teadsime bussi väljumise aega Kalambakast, siis saime arvestada umbes ka aega milla ta tagasi läheb) tänasin vaikselt mõtetes, et ei pea ise selles hullumeelsuses autojuhina osalema. Väikesel alal oli liiga palju busse, autosid, vagunelamuid ja seal teel kus ühelpool laiutas sügav auk, teisel pool võttis sind vastu kalju oli vaja manööverdada, üksteisest mööda saada, tagurdada. Väiksemad kõksud ei olnud üldse haruldased ning poolviltuses bussis istudes hakkas mul vaiksel klomp kurku tekkima ning mõtlesin, et kindlustus on meil vähemalt olemas. Härra nägi bussiaknast kilkonna ning USA tüüpi, kes matkates kõik kloostrid sellel kuum-kuumal päeval ette võttis ning Kalambaksse jõudsime siiski tagasi tervelt ja elusalt. Muide, tagasi sõidu raha ei tahetud, kehtis see sama pilet, mille hommikul ostnud olime (ärge visake seda ära!).

Ossuary (luukamber, hauakamber, reliikvialaegas)

Oma asjad olime hoiule andnud vanamehe vanakraamipoe tagaruumi, kus oli lademetes makarone, tänutäheks kinkisime talle ka oma selkust ostetud telgi, sest otsustasime, et parem magada lageda taeva all, kui selle kuumaga telgis. Kingi saaja rõõm oli siiras ning tänutäheks saime kreeka maiust (sarnane hiina maiusega, mida Londonist ostsin), mis kuumal päeval oli vastik, sest alla ei läinud. Vett, anna mulle vett poemüüja!

Varlaam

Ostsime piletid Metsovosse (6,20 euri) ning veetsime kuuma siesta aja kohalikus söögikohas kreeka salati, õlle ning moussaka seltsis, hiljem koos sisalikuga puude all ning bussijaamas. Buss tuli Trikalast ning oli rahavast täis! Eriti meeliülendav oli meie taga istuv kiilaspäine noormees, kes oma sangast “diskot tegi” ehk kuulas nii kasseti, kui ka cd pealt kreeka rämerokki, lugusid pidevalt vahetades, kerides, klõpsides.

Jõudmine Metsovosse oli värskendav, sest kuna tegemist on kõrgel Pindose mägedes asuva linnaga on seal õhk jahedam ning sai elada ka ilma konditioneerita. Elu suvel on seal odavam, kui mujal, sest sealne hooaeg on talvekuudel, kui linna saabuvad suusatajad nig suvel kohtab seal rohkem kohalikke ning turistid on vist rohkem läbisõitjad, igatahes maalilise vaatega hotellitoa eest küsiti 30 euri ning sinna me jäimegi. Kui igal pool mujal on kõik marmorist, metallist ning kivist, siis seal valitseb puit! Kõik oli puidust, mööbel, pargipingid, rõdu, seinad… Puitu on üleval mägedes rohkelt.

Puhkasime, vaatamisväärsuste peale ei mõlenud ning lihtsalt jalutasime, nautisime ning hingasime. Bussijaama, kui sellist, seal ei eksisteerinud, hommikuse bussi aja saime hotelli töötaja käest, kes peale natukest mõtlemist, meile 10:15 paberile kirjutas ning keskväljakule juhatas.

Vaade meie rõdult