kes varastas jõehobu?

Jalutasin siidrise peaga kodu poole (tänud teile Merilin ja Surka) ja mõtlesin… mõtlesin, et Tallinna kõnniteede servades ei kasva teelehti. Tallinnas ei ole seda kõrvulukustavat vaikust ja seda, et vaiksel tänaval tulevad sulle kaks tüüpi vastu ja sa ei arvagi, et neil võivad pahad kavatsused olla, nägin kahte autot ja hiirt (?), kes püüdis raamatukogu pööningu aknast välja saada. Jalutasin mööda alevi tänavat kodu poole… väike”linna” idüll. Lapsepõlv.

Tänase päeva veetsin kolme kauni ingliga (tulemustest räägime hiljem, naerupahvak on aga üleval näha) ning pool viimasest nädalast olin Viljandis, ka sellest räägime hiljem. Enne tuleb aga reisi viimased 8 päeva ja Korfu. Millal? Hetkel ei tea.

Ikka olen elus!

5. päev

Viienda päeva hommikuks oli teada ainult üks, järgmine peatus Perama ning koopad, buss läks 10:15 ning oleksime ka sellest peaaegu maha jäänud, sest arvasime, et buss on läbisõidul, mitte ei ole Metsovo on lahkumis kohaks. Kont ei töötanud, kuigi bussijuht tegi selleks kõik ning lõpuks peatas bussi ning avas kõik luugid. Rahvast oli vähe ning meie istusime bussijuhi taga, et üle tema pea seda õudsat teed vaadata, lõpuks saime temaga jutule, tema oli pärit Ioanninast ning reisimiseks ei ole ei aega ega raha ning kuuldes eesti pikast ja pimedast talvest arvas, et temale see ikka ei sobi.

Jällegi rõõmustasime, et meil ei tulnud ideed autot üürida.

Viis meid Peramasse ning näitas mäe ja suuna kätte. Koopa sissepääsuks loovutasime 6 eurot ning sukeldusime koos giidi ja teiste uudistajatega stalahiitide vahele 19 kraadisesse jahedusse. Tund aega koos 2 miljoni aasta vanuste koobastega, koos treppide ning kreeklaste ning kahe belglasega, kuulates giidi juttu vaheldumisi kreeka ning inglise keeles. WOW-effekt taas puudus aga imeline oli sellegi poolest. Need ruumid peitsid end inimeste eest aastatuhandeid, sest koopad avastati alles 1940-ndatel aastatel, kui kohalikud elanikud sakslaste pommide eest põgendes varjualust otsisid… neil võis WOW olla.

Tagasiteel või õigemini edasi liikudes, et taas istuda bussile ning jõuda Ioanninasse, mis on kohaliku tähtusega maakonna keskpunkt ning kubanduslikus mõttes tähtis sõlmpukt, lehvitasime kohalikele, kes meid enda poodi ning taverni kutsusid, üks sõbralik habemik jahedas habemeajamis kohas oli eriti sümpaate, Härra oli selleks ajaks juba väga tema kliendi moodi aga ei, ikka edasi ning ei sammukestki tagasi, käes oli siesta ning päeva kõige kuumem aeg, oli laupäev. Kunagi leidsime kellegi, kes rääkis inglise keelt, muidu käis kõik käte ning kreeka keele abil, kuid lõpuks oli mil taskus piletid Ioanniasse ning arvatav bussipeatuse koht, mis kell buss tuleb? Ei, tea, laupäev on ju.

Sõitsime ühistranspordiga ning kus me peaksime maha minema, seda ei teadnud, kuni Härra ütles, et lähme siin maha, mis oli väga sobivalt politseijaoskonna ees ning meil vedas, sest olime bussilt maha astunud just täpselt õiges kohas, nii õiges kohas, et linnaga me rohkem ei tutvunud ning otsustasime, et juba samasl õhtul astume Korfu pinnale, minu lapsepõlve unistuste saarele.

Politseinik juhatas meid u. 500m kaugusel asuvasse KTEL bussijaama ning buss Igomenitsasse väljus juba poole tunni pärast. Siis tuli juba sadam, laevasõit ja seal ta oligi saar oliivipuude ning metsikult ilusate randadega, koos heade inimeste, maitsvate kumquattide ning päikesega.

Lahkumine maismaalt

Albaania

“Here in Corfu” said Theodore, his eyes twinkling with pride

“anything can happen”

Tänane tööle sõit läks mul maksa mitte rohke ega vähem, kui 319 krooni. neetud olgu telefon, mis koju jäi, ning mõte, et selle väikese otsa pärast ma piletit ei augusta. Ma ei sõida KUNAGI ilma piletita (v.a tänane ja paar hädajuhust), olen isegi ostnud 20 krooniseid pileteid trammist, kui ID-pilet on läbi saanud.

Nagu Ma ütles, et ükskord saavad kõik oma laksu kätte.

4. päev

Neljanda päeva hommikuks oli meie vaikne tänav tundmatuseni muutunud, ärkasin kära peale mis tuli alt tänavalt, lõin silmad ning aknaluugid valla ning rõdule astudes nägin, et meie tänav on turuks muutunud. Kaubeldi peamiselt värske toidukraamiga aga oli ka muud. Meie vanamees, kes pidas vanakraami poodi, oli tänavale toonud papagoid. Kuid meil mõlkusid peas hoopis teised mõtted ehk Meteora kloostrite külastus.

Meile vanamees ütles, et buss sinna üles ehk Meteora kloostrite juurde läheb kell 8:20, õhtul väisatud turismiinfost saime aga parema graafiku ning kella-ajaks 9:00 ning ka täpsema peatuskoha.

Olime ette valmistunud suureks ronimiseks aga suur oli meie üllatus, kui buss (1,90) meid üsna kloostri juures maha lasi. Linnast tundusid kloostrid olevat vastu taevast ning ligipääsetavad ainult metsiku ronimisega, trepid võtsid ses kuumuses küll läbi aga ei olnud nii hullud, kui olime arvanud.

14. sajandil ehitati rohkem kui 20 kloostrit, kuid kuidas või mismoodi nad nende kaljude otsa püstitati? On kaks teooriat, ui huvitab, otsige netist. Hiljem veeti inimesi ja asju sisse köite ning nöörredelite abil, trepid ehitati alles 1920-natel aastatel, et säilitada neid mida oli veel säilitada, sest hetkel on suurem osa kloostritest varemetes aga 6 säilinud ja on tegutsevad. Pattu tunnistades jõudsime meie ainult ühte ehk kõige esimesse, suurimasse nig kõrgemaisse. Kloostri all, kalju sees on olemas veel koobas kus elas esimene erakust munk sealkandis. Kui Kreekasse lähete, siis need kloostrid on need mida te peate nägema, kui oleks olnud parem ilm meie põhjamaiste inimeste jaoks, siis võib-olla oleks võtnud ette matka ka teistesse nagu meie USA tüüp tegi. Sissepääs ühte kloostrisse on 2 eurot, igal nädalapäeval on üks kloostritest külastajatele suletud ning pildilt võite näha, millised riided olema peavad. Kui seelikut seljas pole, saab seest endale riide ümber.

Sealt tagasi tulles (kuna teadsime bussi väljumise aega Kalambakast, siis saime arvestada umbes ka aega milla ta tagasi läheb) tänasin vaikselt mõtetes, et ei pea ise selles hullumeelsuses autojuhina osalema. Väikesel alal oli liiga palju busse, autosid, vagunelamuid ja seal teel kus ühelpool laiutas sügav auk, teisel pool võttis sind vastu kalju oli vaja manööverdada, üksteisest mööda saada, tagurdada. Väiksemad kõksud ei olnud üldse haruldased ning poolviltuses bussis istudes hakkas mul vaiksel klomp kurku tekkima ning mõtlesin, et kindlustus on meil vähemalt olemas. Härra nägi bussiaknast kilkonna ning USA tüüpi, kes matkates kõik kloostrid sellel kuum-kuumal päeval ette võttis ning Kalambaksse jõudsime siiski tagasi tervelt ja elusalt. Muide, tagasi sõidu raha ei tahetud, kehtis see sama pilet, mille hommikul ostnud olime (ärge visake seda ära!).

Ossuary (luukamber, hauakamber, reliikvialaegas)

Oma asjad olime hoiule andnud vanamehe vanakraamipoe tagaruumi, kus oli lademetes makarone, tänutäheks kinkisime talle ka oma selkust ostetud telgi, sest otsustasime, et parem magada lageda taeva all, kui selle kuumaga telgis. Kingi saaja rõõm oli siiras ning tänutäheks saime kreeka maiust (sarnane hiina maiusega, mida Londonist ostsin), mis kuumal päeval oli vastik, sest alla ei läinud. Vett, anna mulle vett poemüüja!

Varlaam

Ostsime piletid Metsovosse (6,20 euri) ning veetsime kuuma siesta aja kohalikus söögikohas kreeka salati, õlle ning moussaka seltsis, hiljem koos sisalikuga puude all ning bussijaamas. Buss tuli Trikalast ning oli rahavast täis! Eriti meeliülendav oli meie taga istuv kiilaspäine noormees, kes oma sangast “diskot tegi” ehk kuulas nii kasseti, kui ka cd pealt kreeka rämerokki, lugusid pidevalt vahetades, kerides, klõpsides.

Jõudmine Metsovosse oli värskendav, sest kuna tegemist on kõrgel Pindose mägedes asuva linnaga on seal õhk jahedam ning sai elada ka ilma konditioneerita. Elu suvel on seal odavam, kui mujal, sest sealne hooaeg on talvekuudel, kui linna saabuvad suusatajad nig suvel kohtab seal rohkem kohalikke ning turistid on vist rohkem läbisõitjad, igatahes maalilise vaatega hotellitoa eest küsiti 30 euri ning sinna me jäimegi. Kui igal pool mujal on kõik marmorist, metallist ning kivist, siis seal valitseb puit! Kõik oli puidust, mööbel, pargipingid, rõdu, seinad… Puitu on üleval mägedes rohkelt.

Puhkasime, vaatamisväärsuste peale ei mõlenud ning lihtsalt jalutasime, nautisime ning hingasime. Bussijaama, kui sellist, seal ei eksisteerinud, hommikuse bussi aja saime hotelli töötaja käest, kes peale natukest mõtlemist, meile 10:15 paberile kirjutas ning keskväljakule juhatas.

Vaade meie rõdult

3. päev

Kolmas päev meie reisil tervitas meid juba varaommikul, sest tahtsime loodetavas “jaheduses” minna vaatama antiik Delfit. See avati alles hommikul kell … ning selleks ajaks (nagu ka öösel) ei olnud jahedusest haisugi. Olgu kiidetud konditsioneerid! Umbes kilomeeter tagasi ning 6 euro eest võis tõus mööda pühat teed mäkke alata. Kõik antiiksed paigad Kreekas on seotud mägedega, jumalale lähemal ja milline vaade aga samas ka vaev. Eriti see Delfis olev kõige paremini säilinud staadion, sinna peab enne jõudma ning siis veel võistlem hakkama. Meist ei oleks seal küll miskit asja olnud. Nüüd ma saan loomulikult aru, miks need antiik jumalad ja kogu see tegevus seal mail käis, milline vaade, hea kliima, mis asja neil siia põhjamaale ka oleks.

Kunagi jõudsime tagasi alla, tagasi hotelli, maitsma kohalikust pagaritöökojast ostetud leiba ning marketist soetatud külma Fantat, omamoodi paradiisi, suletud luukide, vanni ninng konditsioneeriga. Kuidagi õnnestus meil jõuda bussile, mis väljus …. aga tegelikult lahkus üle poole tunni hiljem, ning kuidagi õnnestus Härral oma rahakott jätta hotelli põrandale. Jah.

Delfi bussijaam, bussigraafikut näete aknal, ees istuba aga meie USA tüüp.

Bussidest… kohalike kaugliinidega tegeleb firma KTEL, bussides on konditsioneerid, piletid on nagu nad on aga vaadates neid teid ja vahemaid ei ole need üldse kallid. Bussijuhid on hoolitsevad aga need hilinemised. Ostsime Delfist piletid Lamiasse (8,20), et sealt edasi sõita Trikalasse, kuid kusagil külas löödi meid bussist välja, et nüüd istute ümber, bussijuht ise jooksis aga lahkuvale bussile järele. Mina sain istuma kõige taha, saksa abielubaari ning pisikese kreeka noormehe kõrvale (enamus on seal nii lühikest kasvu), Härra surus end aga Kreeklasest naisterahva kõrvale, kes aeg-ajalt endalelõhna nig higipulka määros ning alati risti ette lõi,kui mõnest tee äärest seisvast “pühamust” möödusime, ja viimaseid oli palju.

Lamiasse jõudes ootas meid ees bussijaam ning tund aega ootamist, ets meie õnneks läks järgmine buss vaid tunnike hiljem, tutvusime sama teekonda ning meiega juba Delfist ühes reisinud tagasihoidliku USA tüübiga, kes on elanud nii Beliinis, kui Prantsusmaal, hetkel aga oli tegemas oma kahe nädalast Kreeka reisi, üksi.

Lamias tutvusime kohalik “cargobussi” teenusega. Reegel oli lihtne, pakid mis olid jõudnud sihtpunkti vedelesid ja ootadsid omanikku bussijaama sees. Pakid, mid oli vaja edasi saata vedelsid bussijaamast väljas ning iga bussijuht siis tuli ja vaatas. Lihtne. Kui vaja sai pakk pandud ka ukse stopperiks.

Kunagi, umbes pool tunddi hiljem kui pidanuks tuli meie buss, mis viis meid Trikalasse (8,60) ning sealt Kalambakasse ei olnudki enam teab mis reis. Trikala Kalambaka vahe on u 20 km ning maksumuseks 1,90.

Tüüp USA-st rääkis, et Kalambakas on toad kallimad, ta oli teinud broneeringu ühese toa eest 40 euroopa raha, meil aga ei olnud midagi, noh, nagu ikka lootsime heale õnnele ning “õnn” tuligi vanaldase motika seljas hallipäise ja kindlameelse mehe näol ning oma järgmise öö veetsimegi tema vanakraami poe kohal olevas toas, koos rõdu, vannitoa ning külmkapiga. Kauplesin ka aga talle vist käis au pihta, sest lõpuks sai ta mu peale “pahaseks” ning ulatas võtme Härrale, kui meesterahvale, mis mina naine ikka tean :) 36 euri, algse 40 asemel.

Õhtu veetsime jalutades, einestades kohalikus kiirtoidukas, vaadates äikest ning joostes tihedas äikesevihmas, lõpuks tegime sisseoste poes ning lõpetasime rõdul kooskohaliku õlle ning retsinaga, jälgides nurgapealses “baaris” istuvaid vanamehi.

Algusest.

Alguses oli meil edasi tagasi piletid suunal Tallinn-Ateena-Tallinn. Kuupäevadeks 1.juuli ja 15.juuli, vahemaanudmine Prahas ja siis olid meil veel laevapiletid (30 euri nägu) Korfu-Patras ja taskus 1000 eurot ja see oli kõik. Kaasa pakkisime mõned riided, ühe 100.-(1kg) telgi, ühe magamiskoti, mida annab tekisk lahti teha, fotoka ja reisiraamatud. Eeltööd tegime nii palju, et vaatasime raamatust kuhu  minna võiks, lõpuks kujunes marsruut selliseks…

Ateena-Delfi-Lamia(vahepeatus)-Trikala(vahepeatus)-Kalambaka-Meteora-Kalambaka-Metsovo-Perama-Ionnina(vahepeatus)-Igomenitsa(praam)-Korfu/Kerkyra-Patras-Ateena

päev nr.1

Saabumine Prahasse kohaliku aja järgi pool 7 hommikul ja kindel plaan ära käia Karli sillal. Kell 7 avati putka kust sai infot linna jõudmise ning tagasi saamise kohta, samast ka piletid (52 CZK edasi tagasi nägu). Natuke bussiga 119, siis metrooga (A-liin, Dejvicka peatus) ja siis (Staromestska peatus )seal oligi sild ja Praha.

Ateena võttis meid vastu kella kolmest koos oma palava õhuga ja mõttega, kus kurat me täna magame. Bussiga (X95) lennujaamast (3,20 euri) Syntagma väljakule jõudes ei osanudki algul midagi muud teha, kui puu alla maha istuda ja anda oma kehale natuke aega uue kliimaga harjumiseks. Kuna hulkuvad koerakarjad ei andnud just julgust pargipingile ennast sättida hakkasime öömaja otsima. Maja oli maja otsas, jalutasime just sellel tänava poole, kus päike hetkel enam ei paistnud (palav!) võtsime suuna noorte hostelile (ainuke, mille aadress mul oli), vahepeal koperdasime sammaste otsa – omastasime endale 7 piletit Ateena vaatamisväärsustele (Euroopa üliõpilased saavad tasuta aga meie maksime 12.-, odavam, kui eraldi osta) - puhkasime palmi all ning vaatasime oma esimesi sambaid ehk Olümpia Zeusi tempel. Edasi suundusime kaardi järgi otsides hosteli poole. Kui selle lõpuks leidsime olime ronininud üles mäge juba liiga pikka aega ning 15×2 euri ilma konditsioneerita ning seitsmeksi toas tundus täiesti mõistlik hind.

Hiljem sõime kõrvaltänavas oma päris esimest Kreeka salatit Kreekas! Nautisime seda imalmagust jäätist, mida nad seal söövad, imestasime, kui kiirelt siin pimedaks läheb ning kella 11 panime pea padjale, koos kahe neiuga USA-st, kahe õpetajaga Saksamaalt ja ühe tundmatu tüübiga tuba jagades. Aga ma olin lõpuks Kreekas ja isegi palavus ei tapnud enam!

päev nr. 2

Oma võtme andsime ära juba õhtul, sest otsustaisme lahkuda võimalikult vara, sest teate see kuumus… selgus, et me ei olegi esimesed ärkajad ning USA tüdrukud pakkisid oma asju juba varem, kuid siiski saime ka meie oma kargud alla ning võtsime suuna Akropolise peale, koos kottidega, sest teist ööd me hostelisse jääda ei soovinud.

Kõik mäed tunduvad Kreekas nii kõrged, algul, hiljem ei olegi nende otsa ronimine teab mis pingutus, kuid kui sul on selja üle 10 kg kaaluv kott… Dionysuse teatri värvates teatati meile, et seal Akropolises juures on kotihoid aga unustati öelda, et sinna saab nii, et kõigepealt ronid üles ja siis alla. Turistidest läbi trügides ning oma kolmandat piletit lunastades olime lõpuks Partheonis kus käivad hetkel taastamistööd ehk vana marmori vahele sobitatakse uut, sest muidu ei oleks varsti meil midagi enam vaadata. Varjulised ja tuulised kohad olid väga populaarsed, sest kuigi kell näitas hommikut ja numbrit 10 paistis päike juba lagipähe. Imetlesime linna suurust, neid looklevaid tänavaid ning sambaid, mis ootamatult seda wow effekti ei tekitanud aga ikka ja jälle jõudis pärale teadmine, et me oleme siin ning kogu reis on veel alles ees. Vaatates mägede vahel aliuvat Ateenat ei näinud ma kuskil pilvelõhkujate kompleksi… eismene suurlinn, kus seda ei ole… Vett võite heaga sinna kaasa osta, muidu 50 senti maksev pudel on seal oma hinnale 2 eurot otsa saanud!

Antiik Agora juurde tee leidmine osutus keeruliseks, siin jõudis meini teadmine, et Kreeklased ei armasta täpseid kaarte ja teeviitasid, neil on ju aega küll ja küll.

Kuid üles leidsime. Seal paiknes sammaste vahel ka väike muuseum (akropolise oma oli kinni). Muuseumisse tasub sellise kuumalaine ajal ka alati sisse põigata, sest mad pakuvad peale eksponaatide ka mõnusat jahedust ning võimalust kasutada täiesti inimväärste tualetti.

Kell oli juba peale keskpäeva, kui otsustasime, et selle linna tolmu pühime oodatust varem jalgadelt ning suundume Delfisse juba teise päeva õhtuks, sest siin oli liiga palju inimesi, kuuma ja õhku ka ei olnud. Saanud muuseumi töötajalt juhised hakkasime otsima metroojaama, sest teadsime, et meile vajalik buss väljub aadressil Liosion 260 asuvast bussijaamast, mis kell? Kes seda teadis. Metroo ja jalutuskäik (võib ka bussiga minna) ja seal me olimegi.

Kell kolm istusime bussis (pilet 13.60) mis väljus loomulikult 5 min varem ning mis meid u 3 tunniga sihtpunkti Delfisse viis, pakkudes samas meiel nii head jahedust (meie kehad ei olnud ikka veel harjunud kuumaga) ning võrratuid vaateid aknast. Mäed! Öömaja leidisme paraktiliselt kohe, kui olime bussist välja astunud 40 euri imelise vaate, suure vanniga vannitoa ning hiigelsuure voodi eest tundus peale Ateenas makstud 30 euri lausa paradiis. Oli hooaja algus ning kõik oli veel odavama, sest sama tuba oleks muidu masknud 80! Tundsime, et olime teinud ainuõige otsuse, et Ateenast jalga laskisme, sest see vaade mida me vaatasime oli meie jaoks nagu jõudmine paradiisi. Härra jõi kohalikust “super marketist” ostetud külma õlut ning päikese loojangu ajal õhtustasime hunnitu vaatega tavernis, kus meie olime tol õhtul vist ainukesed külalised. Kreeka salat, moussaka, tzatzi. Selgus tõsiasi: Kreekas ei ole GINi ega siidrit meie mõistes, on õlu, retsina (odav hapu veinijook) ning vein. Kõik. Aga isegi mulle tunud õlu nii hea. Õhtu möödus mägede poole õhkamises ning hiljem juba rõdult möödauvate inimeste piilumise tähe all ning kuu paistis ja suur vanker rippus taevas hoopis teistpidi kui kodus.

 
Kerkyra/Corfu, saabumine vanasse sadamasse Vidose saarelt.

Tagasi. Lakun oma haavu, mis põhjustas kreekamaine päike ning üritan (!) oma tervist mu sisemise tundega kooskõlla viia (viimane on väga rahul aga tervis on rahutu, kui tormine meri). Olen maganud ja ärkvel olnud vaheldumisi juba kaks viimast päeva. Silma on looja lastud laeval, Ateenas pargis, lennujaamades, lennukis, kodus. Hetkel olen segaduses, sest ärgates ei saa aru kus viibin. Võib-olla tuleneb see sellest, et ma ei tahtnud tagasi tulla ning homme tööle?! Kus mu aru oli!

“Gradually the magic of the island settled over us as gently and clingingly as pollen. Each day had a tranquillity, a timelessness, about it so that you wished it would never end. But then the dark skin of night would peel off and there would be a fresh day waiting for us, glossy and colourful as a child’s transfer and with the same tinge of unreality.”.
G.Durrell

Homme olen taas kodus! Sain korra, nuud juba ule kahe nadala taas netti, istume lennujaamas, et koju lennata. Puhkus oli nii hea, et sombune eesti eriti ei meelita, kuigi hetkel on haiguse uss kallal. 40 kraadi kuuma nind konditsioneer! Kunagi kirjutan kui ilus Korfu oli… OLI! Milline ebaoiglus! 5 tunni parast lendame ja siis sama palju Prahas ja siis Tallinn ja oma voodi. Olla oli nii hea, pikk tagasitee ei ole uldse erutav.

Kohtumiseni!