Published by Liina on 22 Jul 2008
Πέραμα | Ιωάννινα | Ηγουμενίτσα | Κέρκυρα
5. päev
Viienda päeva hommikuks oli teada ainult üks, järgmine peatus Perama ning koopad, buss läks 10:15 ning oleksime ka sellest peaaegu maha jäänud, sest arvasime, et buss on läbisõidul, mitte ei ole Metsovo on lahkumis kohaks. Kont ei töötanud, kuigi bussijuht tegi selleks kõik ning lõpuks peatas bussi ning avas kõik luugid. Rahvast oli vähe ning meie istusime bussijuhi taga, et üle tema pea seda õudsat teed vaadata, lõpuks saime temaga jutule, tema oli pärit Ioanninast ning reisimiseks ei ole ei aega ega raha ning kuuldes eesti pikast ja pimedast talvest arvas, et temale see ikka ei sobi.
Jällegi rõõmustasime, et meil ei tulnud ideed autot üürida.
Viis meid Peramasse ning näitas mäe ja suuna kätte. Koopa sissepääsuks loovutasime 6 eurot ning sukeldusime koos giidi ja teiste uudistajatega stalahiitide vahele 19 kraadisesse jahedusse. Tund aega koos 2 miljoni aasta vanuste koobastega, koos treppide ning kreeklaste ning kahe belglasega, kuulates giidi juttu vaheldumisi kreeka ning inglise keeles. WOW-effekt taas puudus aga imeline oli sellegi poolest. Need ruumid peitsid end inimeste eest aastatuhandeid, sest koopad avastati alles 1940-ndatel aastatel, kui kohalikud elanikud sakslaste pommide eest põgendes varjualust otsisid… neil võis WOW olla.
Tagasiteel või õigemini edasi liikudes, et taas istuda bussile ning jõuda Ioanninasse, mis on kohaliku tähtusega maakonna keskpunkt ning kubanduslikus mõttes tähtis sõlmpukt, lehvitasime kohalikele, kes meid enda poodi ning taverni kutsusid, üks sõbralik habemik jahedas habemeajamis kohas oli eriti sümpaate, Härra oli selleks ajaks juba väga tema kliendi moodi aga ei, ikka edasi ning ei sammukestki tagasi, käes oli siesta ning päeva kõige kuumem aeg, oli laupäev. Kunagi leidsime kellegi, kes rääkis inglise keelt, muidu käis kõik käte ning kreeka keele abil, kuid lõpuks oli mil taskus piletid Ioanniasse ning arvatav bussipeatuse koht, mis kell buss tuleb? Ei, tea, laupäev on ju.
Sõitsime ühistranspordiga ning kus me peaksime maha minema, seda ei teadnud, kuni Härra ütles, et lähme siin maha, mis oli väga sobivalt politseijaoskonna ees ning meil vedas, sest olime bussilt maha astunud just täpselt õiges kohas, nii õiges kohas, et linnaga me rohkem ei tutvunud ning otsustasime, et juba samasl õhtul astume Korfu pinnale, minu lapsepõlve unistuste saarele.
Politseinik juhatas meid u. 500m kaugusel asuvasse KTEL bussijaama ning buss Igomenitsasse väljus juba poole tunni pärast. Siis tuli juba sadam, laevasõit ja seal ta oligi saar oliivipuude ning metsikult ilusate randadega, koos heade inimeste, maitsvate kumquattide ning päikesega.
Lahkumine maismaalt
Albaania
“Here in Corfu” said Theodore, his eyes twinkling with pride
“anything can happen”
