kes varastas jõehobu?

3. päev

Kolmas päev meie reisil tervitas meid juba varaommikul, sest tahtsime loodetavas “jaheduses” minna vaatama antiik Delfit. See avati alles hommikul kell … ning selleks ajaks (nagu ka öösel) ei olnud jahedusest haisugi. Olgu kiidetud konditsioneerid! Umbes kilomeeter tagasi ning 6 euro eest võis tõus mööda pühat teed mäkke alata. Kõik antiiksed paigad Kreekas on seotud mägedega, jumalale lähemal ja milline vaade aga samas ka vaev. Eriti see Delfis olev kõige paremini säilinud staadion, sinna peab enne jõudma ning siis veel võistlem hakkama. Meist ei oleks seal küll miskit asja olnud. Nüüd ma saan loomulikult aru, miks need antiik jumalad ja kogu see tegevus seal mail käis, milline vaade, hea kliima, mis asja neil siia põhjamaale ka oleks.

Kunagi jõudsime tagasi alla, tagasi hotelli, maitsma kohalikust pagaritöökojast ostetud leiba ning marketist soetatud külma Fantat, omamoodi paradiisi, suletud luukide, vanni ninng konditsioneeriga. Kuidagi õnnestus meil jõuda bussile, mis väljus …. aga tegelikult lahkus üle poole tunni hiljem, ning kuidagi õnnestus Härral oma rahakott jätta hotelli põrandale. Jah.

Delfi bussijaam, bussigraafikut näete aknal, ees istuba aga meie USA tüüp.

Bussidest… kohalike kaugliinidega tegeleb firma KTEL, bussides on konditsioneerid, piletid on nagu nad on aga vaadates neid teid ja vahemaid ei ole need üldse kallid. Bussijuhid on hoolitsevad aga need hilinemised. Ostsime Delfist piletid Lamiasse (8,20), et sealt edasi sõita Trikalasse, kuid kusagil külas löödi meid bussist välja, et nüüd istute ümber, bussijuht ise jooksis aga lahkuvale bussile järele. Mina sain istuma kõige taha, saksa abielubaari ning pisikese kreeka noormehe kõrvale (enamus on seal nii lühikest kasvu), Härra surus end aga Kreeklasest naisterahva kõrvale, kes aeg-ajalt endalelõhna nig higipulka määros ning alati risti ette lõi,kui mõnest tee äärest seisvast “pühamust” möödusime, ja viimaseid oli palju.

Lamiasse jõudes ootas meid ees bussijaam ning tund aega ootamist, ets meie õnneks läks järgmine buss vaid tunnike hiljem, tutvusime sama teekonda ning meiega juba Delfist ühes reisinud tagasihoidliku USA tüübiga, kes on elanud nii Beliinis, kui Prantsusmaal, hetkel aga oli tegemas oma kahe nädalast Kreeka reisi, üksi.

Lamias tutvusime kohalik “cargobussi” teenusega. Reegel oli lihtne, pakid mis olid jõudnud sihtpunkti vedelesid ja ootadsid omanikku bussijaama sees. Pakid, mid oli vaja edasi saata vedelsid bussijaamast väljas ning iga bussijuht siis tuli ja vaatas. Lihtne. Kui vaja sai pakk pandud ka ukse stopperiks.

Kunagi, umbes pool tunddi hiljem kui pidanuks tuli meie buss, mis viis meid Trikalasse (8,60) ning sealt Kalambakasse ei olnudki enam teab mis reis. Trikala Kalambaka vahe on u 20 km ning maksumuseks 1,90.

Tüüp USA-st rääkis, et Kalambakas on toad kallimad, ta oli teinud broneeringu ühese toa eest 40 euroopa raha, meil aga ei olnud midagi, noh, nagu ikka lootsime heale õnnele ning “õnn” tuligi vanaldase motika seljas hallipäise ja kindlameelse mehe näol ning oma järgmise öö veetsimegi tema vanakraami poe kohal olevas toas, koos rõdu, vannitoa ning külmkapiga. Kauplesin ka aga talle vist käis au pihta, sest lõpuks sai ta mu peale “pahaseks” ning ulatas võtme Härrale, kui meesterahvale, mis mina naine ikka tean :) 36 euri, algse 40 asemel.

Õhtu veetsime jalutades, einestades kohalikus kiirtoidukas, vaadates äikest ning joostes tihedas äikesevihmas, lõpuks tegime sisseoste poes ning lõpetasime rõdul kooskohaliku õlle ning retsinaga, jälgides nurgapealses “baaris” istuvaid vanamehi.

Algusest.

Alguses oli meil edasi tagasi piletid suunal Tallinn-Ateena-Tallinn. Kuupäevadeks 1.juuli ja 15.juuli, vahemaanudmine Prahas ja siis olid meil veel laevapiletid (30 euri nägu) Korfu-Patras ja taskus 1000 eurot ja see oli kõik. Kaasa pakkisime mõned riided, ühe 100.-(1kg) telgi, ühe magamiskoti, mida annab tekisk lahti teha, fotoka ja reisiraamatud. Eeltööd tegime nii palju, et vaatasime raamatust kuhu  minna võiks, lõpuks kujunes marsruut selliseks…

Ateena-Delfi-Lamia(vahepeatus)-Trikala(vahepeatus)-Kalambaka-Meteora-Kalambaka-Metsovo-Perama-Ionnina(vahepeatus)-Igomenitsa(praam)-Korfu/Kerkyra-Patras-Ateena

päev nr.1

Saabumine Prahasse kohaliku aja järgi pool 7 hommikul ja kindel plaan ära käia Karli sillal. Kell 7 avati putka kust sai infot linna jõudmise ning tagasi saamise kohta, samast ka piletid (52 CZK edasi tagasi nägu). Natuke bussiga 119, siis metrooga (A-liin, Dejvicka peatus) ja siis (Staromestska peatus )seal oligi sild ja Praha.

Ateena võttis meid vastu kella kolmest koos oma palava õhuga ja mõttega, kus kurat me täna magame. Bussiga (X95) lennujaamast (3,20 euri) Syntagma väljakule jõudes ei osanudki algul midagi muud teha, kui puu alla maha istuda ja anda oma kehale natuke aega uue kliimaga harjumiseks. Kuna hulkuvad koerakarjad ei andnud just julgust pargipingile ennast sättida hakkasime öömaja otsima. Maja oli maja otsas, jalutasime just sellel tänava poole, kus päike hetkel enam ei paistnud (palav!) võtsime suuna noorte hostelile (ainuke, mille aadress mul oli), vahepeal koperdasime sammaste otsa – omastasime endale 7 piletit Ateena vaatamisväärsustele (Euroopa üliõpilased saavad tasuta aga meie maksime 12.-, odavam, kui eraldi osta) - puhkasime palmi all ning vaatasime oma esimesi sambaid ehk Olümpia Zeusi tempel. Edasi suundusime kaardi järgi otsides hosteli poole. Kui selle lõpuks leidsime olime ronininud üles mäge juba liiga pikka aega ning 15×2 euri ilma konditsioneerita ning seitsmeksi toas tundus täiesti mõistlik hind.

Hiljem sõime kõrvaltänavas oma päris esimest Kreeka salatit Kreekas! Nautisime seda imalmagust jäätist, mida nad seal söövad, imestasime, kui kiirelt siin pimedaks läheb ning kella 11 panime pea padjale, koos kahe neiuga USA-st, kahe õpetajaga Saksamaalt ja ühe tundmatu tüübiga tuba jagades. Aga ma olin lõpuks Kreekas ja isegi palavus ei tapnud enam!

päev nr. 2

Oma võtme andsime ära juba õhtul, sest otsustaisme lahkuda võimalikult vara, sest teate see kuumus… selgus, et me ei olegi esimesed ärkajad ning USA tüdrukud pakkisid oma asju juba varem, kuid siiski saime ka meie oma kargud alla ning võtsime suuna Akropolise peale, koos kottidega, sest teist ööd me hostelisse jääda ei soovinud.

Kõik mäed tunduvad Kreekas nii kõrged, algul, hiljem ei olegi nende otsa ronimine teab mis pingutus, kuid kui sul on selja üle 10 kg kaaluv kott… Dionysuse teatri värvates teatati meile, et seal Akropolises juures on kotihoid aga unustati öelda, et sinna saab nii, et kõigepealt ronid üles ja siis alla. Turistidest läbi trügides ning oma kolmandat piletit lunastades olime lõpuks Partheonis kus käivad hetkel taastamistööd ehk vana marmori vahele sobitatakse uut, sest muidu ei oleks varsti meil midagi enam vaadata. Varjulised ja tuulised kohad olid väga populaarsed, sest kuigi kell näitas hommikut ja numbrit 10 paistis päike juba lagipähe. Imetlesime linna suurust, neid looklevaid tänavaid ning sambaid, mis ootamatult seda wow effekti ei tekitanud aga ikka ja jälle jõudis pärale teadmine, et me oleme siin ning kogu reis on veel alles ees. Vaatates mägede vahel aliuvat Ateenat ei näinud ma kuskil pilvelõhkujate kompleksi… eismene suurlinn, kus seda ei ole… Vett võite heaga sinna kaasa osta, muidu 50 senti maksev pudel on seal oma hinnale 2 eurot otsa saanud!

Antiik Agora juurde tee leidmine osutus keeruliseks, siin jõudis meini teadmine, et Kreeklased ei armasta täpseid kaarte ja teeviitasid, neil on ju aega küll ja küll.

Kuid üles leidsime. Seal paiknes sammaste vahel ka väike muuseum (akropolise oma oli kinni). Muuseumisse tasub sellise kuumalaine ajal ka alati sisse põigata, sest mad pakuvad peale eksponaatide ka mõnusat jahedust ning võimalust kasutada täiesti inimväärste tualetti.

Kell oli juba peale keskpäeva, kui otsustasime, et selle linna tolmu pühime oodatust varem jalgadelt ning suundume Delfisse juba teise päeva õhtuks, sest siin oli liiga palju inimesi, kuuma ja õhku ka ei olnud. Saanud muuseumi töötajalt juhised hakkasime otsima metroojaama, sest teadsime, et meile vajalik buss väljub aadressil Liosion 260 asuvast bussijaamast, mis kell? Kes seda teadis. Metroo ja jalutuskäik (võib ka bussiga minna) ja seal me olimegi.

Kell kolm istusime bussis (pilet 13.60) mis väljus loomulikult 5 min varem ning mis meid u 3 tunniga sihtpunkti Delfisse viis, pakkudes samas meiel nii head jahedust (meie kehad ei olnud ikka veel harjunud kuumaga) ning võrratuid vaateid aknast. Mäed! Öömaja leidisme paraktiliselt kohe, kui olime bussist välja astunud 40 euri imelise vaate, suure vanniga vannitoa ning hiigelsuure voodi eest tundus peale Ateenas makstud 30 euri lausa paradiis. Oli hooaja algus ning kõik oli veel odavama, sest sama tuba oleks muidu masknud 80! Tundsime, et olime teinud ainuõige otsuse, et Ateenast jalga laskisme, sest see vaade mida me vaatasime oli meie jaoks nagu jõudmine paradiisi. Härra jõi kohalikust “super marketist” ostetud külma õlut ning päikese loojangu ajal õhtustasime hunnitu vaatega tavernis, kus meie olime tol õhtul vist ainukesed külalised. Kreeka salat, moussaka, tzatzi. Selgus tõsiasi: Kreekas ei ole GINi ega siidrit meie mõistes, on õlu, retsina (odav hapu veinijook) ning vein. Kõik. Aga isegi mulle tunud õlu nii hea. Õhtu möödus mägede poole õhkamises ning hiljem juba rõdult möödauvate inimeste piilumise tähe all ning kuu paistis ja suur vanker rippus taevas hoopis teistpidi kui kodus.

 
Kerkyra/Corfu, saabumine vanasse sadamasse Vidose saarelt.

Tagasi. Lakun oma haavu, mis põhjustas kreekamaine päike ning üritan (!) oma tervist mu sisemise tundega kooskõlla viia (viimane on väga rahul aga tervis on rahutu, kui tormine meri). Olen maganud ja ärkvel olnud vaheldumisi juba kaks viimast päeva. Silma on looja lastud laeval, Ateenas pargis, lennujaamades, lennukis, kodus. Hetkel olen segaduses, sest ärgates ei saa aru kus viibin. Võib-olla tuleneb see sellest, et ma ei tahtnud tagasi tulla ning homme tööle?! Kus mu aru oli!

“Gradually the magic of the island settled over us as gently and clingingly as pollen. Each day had a tranquillity, a timelessness, about it so that you wished it would never end. But then the dark skin of night would peel off and there would be a fresh day waiting for us, glossy and colourful as a child’s transfer and with the same tinge of unreality.”.
G.Durrell

Homme olen taas kodus! Sain korra, nuud juba ule kahe nadala taas netti, istume lennujaamas, et koju lennata. Puhkus oli nii hea, et sombune eesti eriti ei meelita, kuigi hetkel on haiguse uss kallal. 40 kraadi kuuma nind konditsioneer! Kunagi kirjutan kui ilus Korfu oli… OLI! Milline ebaoiglus! 5 tunni parast lendame ja siis sama palju Prahas ja siis Tallinn ja oma voodi. Olla oli nii hea, pikk tagasitee ei ole uldse erutav.

Kohtumiseni!