varem, samal päeval

Meiega ikka juhtub. Leidsime end täna teel alevi poole ja sealt Viljandi. Sügishall päev ei ole mitte hea ainult lugemiskes, vaid ka aarete leidmiseks või oli asi selles, et me lihtsalt ei suutnud enam kodus istuda, hing ihakas seiklusi. Ja seiklust me saime. Kordasime sama, mis juhtus kevadel, vaid selle vahega, et seekord olime teel aardeni ja sõiduahend on ka juba teine. GPS oli sel päeval varem juba aiateibaid näidanud aga, et ta nii mööda paneb, kõik oli ka juhuste kokkulangemine. Üks korterelamu oli endale trassi paigaldanud ning selle tagajärjel oli olemas pealtnäha tee ning ei mingit märki tupik, ermaa jne ei olnud… njah, ei saanudki olla, kui teed ei olnud aga kaardil oli ja meie GPS arvas, et see on parim tee aardeni. Sügisahalluses vaatasime udu ja tamme ning ei mõelnud ja sinna me jäime… kuigi mitte sügavas mudas aga oi kui libedas ning veel allamäge… kurb oli… kurb oli sellepärast, et me olime kellegi teise maal, täiesti vales kohas ja me tõesti ei tahtnud nii… kurb oli sellepärast, et me olime jälle kinni. Alguses ma ei mõistnud mida Härra nüüd ajab… täiesti korralik tee, mis kinni, tagurda nüüd siis aga mis kinni, see kinni…

Kohalik elanik käis meile sõnu peale lugemas, mis olemise veel kurvemaks tegi… ning teisel korrusel elav hallipäine tädi sai meid vaadates mitu tassi maitsvat teed ära juua ning meie seal siis jaurasime, tund… kaks… pimedaks läks ja süda puperdas, sest külm oli, hirm oli ning me ei tahtnud teiste hoovi ära rikkuda aga ei midagi… auto jäi oma kohale, Härra oli üleni porine, märg ja haavatud… millalgi hämardus ning taskulambiga meesterahvas tuli vaatama, mida võõrad seal jauravad… minutid hiljem olid meil abis naine ning lapsed ning veerandtundi hiljem ja juba pimeduses auto väljas. SUURIMAD TÄNUD neile, suurimad tänud… olime nii ehmunud, et ei märganudki, et oma kontaktandmed jäid andmata… juhuks, kui miskit väga ära solkisme seal… mõte oli kinni, totaalselt.

Tempel mällu igaveseks: ÄRA USALDA GPS-i PIMESI!

Oma kodu, on ikka nii hea ja kallis, uskumatu. Me ei ole vist nii väga tahtnud koju jõuda, kui seekord, 164 km kaugusel olles.


Pühas hiies jätsime ja ei võtnud aga saatus meid sel päval siiski ei soosinud…