Tegin Eestimaale ühe kolmnurga peale, bussidega. Võeh. Käsin alevis ja Pärnus ja nüüd olen tagasi kodus, oma kassi ja diivani kaisus.

Olen Tallinnaga harjunud ning Pärnu ühsitransport, kus vajalik buss käib iga tunni tagant ajas harja punaseks. Väikelinna asi, vähem inimesi, vähem busse aga neil on vähemalt üks eelis, Pärnu ühistranspordis on küte sees, sellist luksust ei olnud isegi Tallinn – alev tunneeestimaadbussis, 2,5h! Sõbralikud on nad seal väikelinnas ka, kuna bussid on üsna tühjad siis ei ole üksteise seljas ning isklikus tsoonis elalmisega probleemi, poe järjekorras korvavad nad aga selle ning seisavad üksteisele võimalikult lähedal, tekkis korra küsimus, kas nad kukile ei taha tulla? Järjekorras oli kolm inimest…

Uhke rahvaraha eest ostet kell näitas ka aiateibaid, vaatasin, et kell saab kolm kui jooksin sularaha välja sülgava aparaadi poole, sest üks buss kirjaga “TALLINN” oli juba ees aga sularaha minu rahakoti lõugade vahel ei olnud, mõtlesin, et ju siis kella kolmene buss, sest 4 min puudus… jooksin tagasi nägemaks, et buss sõidab juba välja… Ok. peab järgmist ootama. Mind naerdi välja, kui läksin küsima bussijaamast järgmisele bussile pileteid ja kuuldes, et kell kolm avaneb võimalus, hakkasin küsima, et kas see juba välja sõitnud ei ole… hahahaaa. Ei olnud nii naljakas, sest ma hakkasin ju vaidlema ka.

Elagu Eesti väikelinnad.

Kodu on seal kus süda on.