Ma olen kaks ööd näinud unes inimesi keda enam ei ole või inimesi, kes on, aga unedes neid enam ei ole. Inimeste nägemiseks olen pidanud nad piimaga üle valama, olen nutnud ja naernud, elan öösiti unedes võimaslt ja kurvalt. Aga kõige rohkem häirib mind unes isa nägemine, tema lahkumine on minu jaoks ikka nii õrn teema ning unedes tema minu juurde tulemine ei paku mulle mitte rahu vaid rahutust… täna on hingede päev, kas asi on selles?

Kõigest on möödas 13 aastat ja peotäis kuid.