Jõulud on otsas, koos nendega saavad läbi ka headegevuskampaaniad ning muinasjutt. Muinasjutt paremast elust, headusest ning valgusest. Ma ei ole kristlik inimene ning kirikus ma ei käi, isegi mitte jõulude ajal, lihtsalt on nii aga jõulud mulle meeldivad, miks ei peaks mulle meeldima elada mõned päevad aastas muinasjutus? Ehitada piparkoogist maja, naerda ning sättida üles jõulukaunistusi, süüa ning teha armsatele väikeseis pakikesi. Kingituste pärast ma endast välja ei lähe ning krediitikaarti puruks ei osta, pigem katsun mõelda inimesele… kingitus mis tuleb südamest on kordi hinnalisem, kui 1000.- ese, mis tolmuma jääb.

Mulle meeldivad muinasjutud, miks ainult täiskasvanud ei oska neis elada… muinasjutte luuakse ainult laste jaoks aga nii kui ületad teatud vanuse piiri, siis ei ole enam päkapikke ega jõuluvana on stress ja ülesöömine. Kahju. Miks iga päev ei võiks olla muinasjutt? Miks iga päev ei märka me endast nõrgemaid? Miks?