kes varastas jõehobu?

Tudukas avastas eile toreda raamatu, täna oli kord minu käes. Näppu juhtus Eiseni “Eestlaste sugu. I pool” (Tartu, 1909a.) Seal kirjeldatakse peatükis, pealkirjaga iseloom (lk. 55-57), eestlast ja tema olemust. Raamatukogu rahva rõõmud on sellised leiud :) Ei saa seda suurepärast kirjatükki teiega mitte jagamata jätta :) Kirjapilt muutmata ning vabandust tükivigade pärast.

Täpselt 100 aastat tagasi kirjuati nii:

Eestlast nimetatakse tawaliselt kurwameelseks. Kurwameelsus ilmub lauludes ja wiisides, tihti ka iseloomus. Siiski armastab eestlane rohkeste naljagi, on pilke peale meister. Ei taha alati mõtteid otsekohe wälja ütleda, waid kõneleb sagedaste ääriweeri mööda ja tarwitab pildirikast kõnewiisi. Alustb jutuu ja ütleust “ei teaga”, ehk küll hästi teab, kellest kõneleb. Hoopleb palju. Hoobeldes juhtub kergelt wale teeradadele. Ei arwa ülekohtuks wähe waletada : Natuke waletada, natuke warastada, siis saab maailmas edasi.

Eestlne on alahoidja wiisides ja kommetes. Alalhoidmisega käib aeglane, pikaldane olek käsikäes. 700 astane ristiusu kuulutamine ei ole weel jõudnud paganuse jälgi häwitada. Kus ristiusk südame uskuks saanud, kannab ta wagaduse vilja, kus aga pealiskaudselt wastu wõetud, seal ollakse walmis teda läätseleeme eest ära andma ja usku nagu kuube wahetama. Õige omanduse arusaamine puudub tihti. Mets ja wesi peetakse igaühe omaks. Mõisalt warastada ja saksa petta arwatiwanaste sagedaste üsna korras olevat. Ülepea peab eestlane saksa rumalaks, ennast aga targaks. Saksa wasta on ta umbusklik, saksa ees silmakirja teener ja kahekeelne. Silma ees sõber, taga waenlane.

Kõige alahoidmise peale waatamata on eestlane walmis rahwust ja emakeelt maha jätma : tahab suurema rahva liikmeks saada. Wõõra wasta eriti tagasihoidlik, aga kui süda soojaks saab, wõtab wastu nagu omasugust. Ei unusta tehtud paha, mõtleb kättemaksmise peale. Tunneb ennast kergelt puudutatud olewat, paneb hõlpsalt tegu ehk ütlust pahaks.

On töökas ja kokkuhoidlik, aga peab puhtusest majas vähem lugu. Põllumeheks nagu loodud. Tahtmise kindlusega ja wisadusega wõidab takistusi põlluharimises ja elus. Ei kõlba oma pikaldase, aeglase olekuga hästi kaupmeheks.

Niisama wähe kõlbab selsliku elu edendajaks. Ühtmeelt wähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju ; protsessib mõnegi korra ilmaaegu. Kangekaelne, kade teiste õnne peale. Enne sõjas südikas, nüüd wähem. Südikad ettewõtmistes on mulgid.

Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaarisa moodi… Avastasin ka sellise lehe nagu geni.com, kus saad koostada oma sugupuu ning siis oma sugulasi ka sinna kutsutda ning nii saad rohkem teada , isegi arvukate lsugulaste laste sünnipäevad on seal varsti kõik kirjas, milline andmebaas!

Ma ei tea kui palju kordi ma olen siia esimese lause kirjutanud ja siis selle ära kustutanud. Midagi mis seest paberile tahaks, seda lihtsalt ei ole. Loomingulisus on 0, isegi fotoaparaati kasutan pigem harva. Talv, pime. Ei, ma ei ole masendunud, pigem on peal see iga talvine äratahtmise vajadus ning olen üldse liiga palju mõtlema hakanud. Mida teha? Kuidas teha? Kus teha?

Maailm on nii suur.

Minuga on nüüd sellised lood, et pakkuda PlanetSpordi limiteerimata liikmekaart 889.- kuus! Seal on selline võimalus, et oma liikmekaarti saab rentida või üle anda, üle andmisel ei pea siis inimene, kes klubiga liituda tahab maksma liitumistasu, mis on üsna soolane.

Minu kaart kehtib kuni november 2009.

Rentimise korral on võimalik natuke tingida ning kõige enam olen huvitatud veebruari, märtis ja aprillikuust aga võib ka pikemaks või lühemaks perioodiks.

Klubi ise on väga tore, hubane ning armas, treenerid on super aga elu on selline, et pean selle summa ühe ettevõtmise jaoks paaril järgneval kuul hoopis kõrvale panema.

Uuel aastal mõtled ikka mida teha uut ja mida oma elus muuta. Ma ei ole veel vastust leidnud aga netis kolades leidisn mõned huvitavad lingid:

Peaaegu unistuste töö – film location scout ehk teenida raha sellega, et otsid filmide tarvis vahvaid kohti New Yorgis või kusagil mujal http://www.scoutingny.com/

Inimtühi London http://www.ianvisits.co.uk/blog/2008/12/25/deserted-london/

Lähen kevadel korraks Ühendriikidesse. Enne igat reisi, justkui ootuse leevendamiseks, võtan ma kätte raamatud mis räägivad mulle sellest maast ja selle maa inimestest. See on justkui loomulik osa reisist, sest minu lühikeste trippidega ei saa ma kunagi leida oma Ameerikat, oma Inglismaad ega oma Kreekat ja oma inimesi, maitsta suure maa kõiki erinevaid roogasid ning tähistada traditsioonilisi pühi, saan vaid natuke maitsta. Nii sattuski minu kätte Olev Remsu “Toronto,New York, Los Angeles“, siis Epp Petrone “Minu Ameerika” 1. ja 2. osa, viimaste saamiseks pidin raamatukogus suisa järjekorras olema, sest huvi on suur ning ka peale mind tekkis kohe pisike järjekord, mis sundis mind raamatuid kiirelt kätte võtma ning kiirlet läbi lugema. Üle pika aja sain tõesti enne tähtaega need ka tagastatud! Rekord! Nüüd olen juba järjega jõudnud Steinbecki ning tema rännaku “Teekond Charley’ga ; Ameerikat otsimas” juurde… aga nüüd natuke “Minu Ameerikast”. 

Minu Ameerika pani mind trammis nutma… mitte päris nuuksuma aga kuskil Angerja ning Volta vahel, enne kaheksat hommikul jooksis üks pisar üle põse. Trammis ei haisenud tol hommikul aga raamatus olid lood 9/11-st, lood inimestest, mitte riigist. Kurb oli. Balti jaamas astusin trammist välja ning läksin tööle läbi vanalinna… jala. Ning see ei olnud ainus selle raamatu hea (heaks saab ju nimetada raamatut mis sinu emotsioonidele koputab?), raamatut oli mõnus ette lugeda…

Meil on nimelt kodus kombeks raamatutest huvitavaid lõike ette lugeda või hiljem jutustada ning Minu Ameerika oli just üks nendest millest sai tihti midagi ette lugeda, jutustasin Rainile Epu jõulusekeldustest ja uskmatult lugesin sellest, kuidas tuba on kingitusi täis… milleks? Loodan, et eesti jõulud ei muutu iial nii materialistlikuks, vähemalt mitte minu peres. Lugesin sellest, kuidas Epp oma äiaga “võitles” pakkepaberite säilitamise nimel… meie kodus on seda koguaeg tehtud, mitte küll rohelise keskkonna nimel, vaid tõenäoliselt seetõttu, et varem lihtsalt ei olnud kuskilt ilusaid pabereid saada. Lugesin korteriotsingutest ja Itaalia ämmast ning sellest, milline on Ameerika unelma tervishoiusüsteem ja sain aru, et ma ei tahaks vist kunagi selle riigi kodanik olla… võib olla ma üldistan aga kui hooletusest pikendamata jäänud tervisekindlustus või lihtsalt see, et sa seda endale lubada ei saa viib sind pankrotti või surmale tundub nii ebaõigalne. Ma ei räägi siin inimestest vaid süsteemist. Nii palju kui on ilmas maid, on süsteeme aga see, kuidas pesumaja töötaja võib olla kurb, kui tema piirkonnast lahkub üks tore perekond, või üldse see, et sa lähed seda Eestis tõenäoliseltr tere tasandile jääva tutvuse osaliskes saavale inimesele ütlema, on südantliigutav. Kuskil on veel olemas miski, mis võib olla meie pimedus siin inimestesse just ülearu süstinud ei ole. Kuna lugemisest on juba kuu või natuke rohkem möödas ei meenu mulle enam nimed, meenuvad vaid ainult lood. Lood, kus kõige keskel on üks tavaline eesti naine ja tema ümber on see suur ja võib olla kaugelt vaadates hirmutav Ameerika.

Isegi tööl lõunalauas sai räägitud ehk raamat andis ka sinna jutu sisse ainet. Muide, kui te veel ei tea, miks New Yorgis kohtab nn “tüüpilisi ülekaalulisi” ameeriklasi harva, siis Epu raamatust leiad sa vastuse, lisaks saate veel imepärase pildi kuidas on olla võõral maal ning kasvada koos teise kultuuri inimestaga võib olla natuke teistsuguseks või vähemalt täiendades teineteist :)

Kuna ma Epu blogi juba tema Ameerika aastatel jälgisin oli ka raamatutest neid tekste uuesti lugeda vahva ning see, et ma varem neid juba lugenud olin, ei häirinud. Mis aga häirima jäi oli see, et raamatute sees oli natuke kordamist, minudugusele tähenärijale oli see loomulikult pinnuks silmas ;) Muidu aga saab maitse suhu või isegi natuke rohkem, oleks nagu jõululauast tõusnud ning teine osa oli täiesti vana-aasta õhtu pidusöögi eest.

Läbi raamatute, läbi sõnade ning lehekülgede saab üks suur maa sulle lähemaks, sa hakkad millestki aru saama ning kui ükskord oma jala lennukist maha paned ning ta õhku nuusutad, võid juba öelda: “Tere! Rõõm kohtuda! Ma olen Sinust palju kuulnud!”