Kirjutas Liina on 02 Jan 2009 at 09:13 pm
Minu Ameerika
Lähen kevadel korraks Ühendriikidesse. Enne igat reisi, justkui ootuse leevendamiseks, võtan ma kätte raamatud mis räägivad mulle sellest maast ja selle maa inimestest. See on justkui loomulik osa reisist, sest minu lühikeste trippidega ei saa ma kunagi leida oma Ameerikat, oma Inglismaad ega oma Kreekat ja oma inimesi, maitsta suure maa kõiki erinevaid roogasid ning tähistada traditsioonilisi pühi, saan vaid natuke maitsta. Nii sattuski minu kätte Olev Remsu “Toronto,New York, Los Angeles“, siis Epp Petrone “Minu Ameerika” 1. ja 2. osa, viimaste saamiseks pidin raamatukogus suisa järjekorras olema, sest huvi on suur ning ka peale mind tekkis kohe pisike järjekord, mis sundis mind raamatuid kiirelt kätte võtma ning kiirlet läbi lugema. Üle pika aja sain tõesti enne tähtaega need ka tagastatud! Rekord! Nüüd olen juba järjega jõudnud Steinbecki ning tema rännaku “Teekond Charley’ga ; Ameerikat otsimas” juurde… aga nüüd natuke “Minu Ameerikast”.
Minu Ameerika pani mind trammis nutma… mitte päris nuuksuma aga kuskil Angerja ning Volta vahel, enne kaheksat hommikul jooksis üks pisar üle põse. Trammis ei haisenud tol hommikul aga raamatus olid lood 9/11-st, lood inimestest, mitte riigist. Kurb oli. Balti jaamas astusin trammist välja ning läksin tööle läbi vanalinna… jala. Ning see ei olnud ainus selle raamatu hea (heaks saab ju nimetada raamatut mis sinu emotsioonidele koputab?), raamatut oli mõnus ette lugeda…
Meil on nimelt kodus kombeks raamatutest huvitavaid lõike ette lugeda või hiljem jutustada ning Minu Ameerika oli just üks nendest millest sai tihti midagi ette lugeda, jutustasin Rainile Epu jõulusekeldustest ja uskmatult lugesin sellest, kuidas tuba on kingitusi täis… milleks? Loodan, et eesti jõulud ei muutu iial nii materialistlikuks, vähemalt mitte minu peres. Lugesin sellest, kuidas Epp oma äiaga “võitles” pakkepaberite säilitamise nimel… meie kodus on seda koguaeg tehtud, mitte küll rohelise keskkonna nimel, vaid tõenäoliselt seetõttu, et varem lihtsalt ei olnud kuskilt ilusaid pabereid saada. Lugesin korteriotsingutest ja Itaalia ämmast ning sellest, milline on Ameerika unelma tervishoiusüsteem ja sain aru, et ma ei tahaks vist kunagi selle riigi kodanik olla… võib olla ma üldistan aga kui hooletusest pikendamata jäänud tervisekindlustus või lihtsalt see, et sa seda endale lubada ei saa viib sind pankrotti või surmale tundub nii ebaõigalne. Ma ei räägi siin inimestest vaid süsteemist. Nii palju kui on ilmas maid, on süsteeme aga see, kuidas pesumaja töötaja võib olla kurb, kui tema piirkonnast lahkub üks tore perekond, või üldse see, et sa lähed seda Eestis tõenäoliseltr tere tasandile jääva tutvuse osaliskes saavale inimesele ütlema, on südantliigutav. Kuskil on veel olemas miski, mis võib olla meie pimedus siin inimestesse just ülearu süstinud ei ole. Kuna lugemisest on juba kuu või natuke rohkem möödas ei meenu mulle enam nimed, meenuvad vaid ainult lood. Lood, kus kõige keskel on üks tavaline eesti naine ja tema ümber on see suur ja võib olla kaugelt vaadates hirmutav Ameerika.
Isegi tööl lõunalauas sai räägitud ehk raamat andis ka sinna jutu sisse ainet. Muide, kui te veel ei tea, miks New Yorgis kohtab nn “tüüpilisi ülekaalulisi” ameeriklasi harva, siis Epu raamatust leiad sa vastuse, lisaks saate veel imepärase pildi kuidas on olla võõral maal ning kasvada koos teise kultuuri inimestaga võib olla natuke teistsuguseks või vähemalt täiendades teineteist :)
Kuna ma Epu blogi juba tema Ameerika aastatel jälgisin oli ka raamatutest neid tekste uuesti lugeda vahva ning see, et ma varem neid juba lugenud olin, ei häirinud. Mis aga häirima jäi oli see, et raamatute sees oli natuke kordamist, minudugusele tähenärijale oli see loomulikult pinnuks silmas ;) Muidu aga saab maitse suhu või isegi natuke rohkem, oleks nagu jõululauast tõusnud ning teine osa oli täiesti vana-aasta õhtu pidusöögi eest.
Läbi raamatute, läbi sõnade ning lehekülgede saab üks suur maa sulle lähemaks, sa hakkad millestki aru saama ning kui ükskord oma jala lennukist maha paned ning ta õhku nuusutad, võid juba öelda: “Tere! Rõõm kohtuda! Ma olen Sinust palju kuulnud!”



Hongmees on 02 Jan 2009 at 22:38 #
“Minu Ameerika” on hea raamat. Vahetevahel mulle lausa tundub, et tegemist on tahtlikute liialdustega, eriti kui juttu tuleb ameeriklaste tarbimisharjumustest. Raske on seda kõike uskuda! Meeldib ka Epu kirjutamise stiil, mis ei kipu vähemalt minu arvates liigselt hinnanguid andma või siis on need kenasti teksti ära peidetud.
kuningas miisu on 03 Jan 2009 at 7:39 #
ameerika elu sisuliselt tundvatele on see raamat vastukarva.
seal ongi tahtlikud liialdused. autor teeb kõike hullemaks kui tegelikult, ja paljudest asjadest ei saa ta oma lihtsameelsuse tõttu aru.
minu meelest selles raamatus ainult hinnangud ongi, peamiselt muidugi negatiivsed – et ikka näidata, kui ’superior’ on eesti maatüdruku suhtumine elustiili, mida ta pole lihtsalt võimeline mõistma.
ameerika on palju rohkem kui petrone “kärss kärnas, maa külmanud” suhtumine.
Heler on 03 Jan 2009 at 10:54 #
Minule jäi Epu Ameerikast küll positiivne maik suhu, ütleme – eluline maik. Ja selge ju, et igaüks meist kirjutaks ka oma Eestist erineva raamatu. Ja mu meelest polnud seal küll kärss-kärnas-maa-külmand sündroomi, sest nad rabelesid oma krediitkaardivõlast välja, said hakkama. Ja noh mis puutub autoga igale poole sõitmisse ja ületarbimisse, siis minu meelest oli see tore, et ta seda elustiili ei suutnud mõista!!
kairi on 03 Jan 2009 at 16:08 #
Pole Minu Ameerikat lugenud, aga sellest tarbimisest on juttu ka Petrone raamatus Roheliseks kasvamine, mida ma muide oma mehele kohati ette lugesin.
Järelikult on tsiteeritav kirjanik. Mulle meeldib, et ta paneb inimesi mõtlema ja omavahel arutama.
Hongmees on 15 Jan 2009 at 10:15 #
Ma ei ole ise Ameerikas käinud ja seetõttu ei oska öelda kuivõrd Epu kirjutis tegelikult tõele vastab. Aga ma ise hindan näiteks ka eestlasi suhteliselt pillavaks rahvaks, eriti kui juttu tuleb tarbimisest. Võiksin ju öelda, et selline hinnang on mulle kui “asja sisuliselt tundvale” inimesele vastukarva aga siis ma oleksin tõenäoliselt silmakirjalik. Selleks ongi vaja kõrvalseisja hinnangut. Tema arvamus ei pruugi meeldida aga see on reeglina siiski objektiivsem. :)