Lähen kevadel korraks Ühendriikidesse. Enne igat reisi, justkui ootuse leevendamiseks, võtan ma kätte raamatud mis räägivad mulle sellest maast ja selle maa inimestest. See on justkui loomulik osa reisist, sest minu lühikeste trippidega ei saa ma kunagi leida oma Ameerikat, oma Inglismaad ega oma Kreekat ja oma inimesi, maitsta suure maa kõiki erinevaid roogasid ning tähistada traditsioonilisi pühi, saan vaid natuke maitsta. Nii sattuski minu kätte Olev Remsu “Toronto,New York, Los Angeles“, siis Epp Petrone “Minu Ameerika” 1. ja 2. osa, viimaste saamiseks pidin raamatukogus suisa järjekorras olema, sest huvi on suur ning ka peale mind tekkis kohe pisike järjekord, mis sundis mind raamatuid kiirelt kätte võtma ning kiirlet läbi lugema. Üle pika aja sain tõesti enne tähtaega need ka tagastatud! Rekord! Nüüd olen juba järjega jõudnud Steinbecki ning tema rännaku “Teekond Charley’ga ; Ameerikat otsimas” juurde… aga nüüd natuke “Minu Ameerikast”. 

Minu Ameerika pani mind trammis nutma… mitte päris nuuksuma aga kuskil Angerja ning Volta vahel, enne kaheksat hommikul jooksis üks pisar üle põse. Trammis ei haisenud tol hommikul aga raamatus olid lood 9/11-st, lood inimestest, mitte riigist. Kurb oli. Balti jaamas astusin trammist välja ning läksin tööle läbi vanalinna… jala. Ning see ei olnud ainus selle raamatu hea (heaks saab ju nimetada raamatut mis sinu emotsioonidele koputab?), raamatut oli mõnus ette lugeda…

Meil on nimelt kodus kombeks raamatutest huvitavaid lõike ette lugeda või hiljem jutustada ning Minu Ameerika oli just üks nendest millest sai tihti midagi ette lugeda, jutustasin Rainile Epu jõulusekeldustest ja uskmatult lugesin sellest, kuidas tuba on kingitusi täis… milleks? Loodan, et eesti jõulud ei muutu iial nii materialistlikuks, vähemalt mitte minu peres. Lugesin sellest, kuidas Epp oma äiaga “võitles” pakkepaberite säilitamise nimel… meie kodus on seda koguaeg tehtud, mitte küll rohelise keskkonna nimel, vaid tõenäoliselt seetõttu, et varem lihtsalt ei olnud kuskilt ilusaid pabereid saada. Lugesin korteriotsingutest ja Itaalia ämmast ning sellest, milline on Ameerika unelma tervishoiusüsteem ja sain aru, et ma ei tahaks vist kunagi selle riigi kodanik olla… võib olla ma üldistan aga kui hooletusest pikendamata jäänud tervisekindlustus või lihtsalt see, et sa seda endale lubada ei saa viib sind pankrotti või surmale tundub nii ebaõigalne. Ma ei räägi siin inimestest vaid süsteemist. Nii palju kui on ilmas maid, on süsteeme aga see, kuidas pesumaja töötaja võib olla kurb, kui tema piirkonnast lahkub üks tore perekond, või üldse see, et sa lähed seda Eestis tõenäoliseltr tere tasandile jääva tutvuse osaliskes saavale inimesele ütlema, on südantliigutav. Kuskil on veel olemas miski, mis võib olla meie pimedus siin inimestesse just ülearu süstinud ei ole. Kuna lugemisest on juba kuu või natuke rohkem möödas ei meenu mulle enam nimed, meenuvad vaid ainult lood. Lood, kus kõige keskel on üks tavaline eesti naine ja tema ümber on see suur ja võib olla kaugelt vaadates hirmutav Ameerika.

Isegi tööl lõunalauas sai räägitud ehk raamat andis ka sinna jutu sisse ainet. Muide, kui te veel ei tea, miks New Yorgis kohtab nn “tüüpilisi ülekaalulisi” ameeriklasi harva, siis Epu raamatust leiad sa vastuse, lisaks saate veel imepärase pildi kuidas on olla võõral maal ning kasvada koos teise kultuuri inimestaga võib olla natuke teistsuguseks või vähemalt täiendades teineteist :)

Kuna ma Epu blogi juba tema Ameerika aastatel jälgisin oli ka raamatutest neid tekste uuesti lugeda vahva ning see, et ma varem neid juba lugenud olin, ei häirinud. Mis aga häirima jäi oli see, et raamatute sees oli natuke kordamist, minudugusele tähenärijale oli see loomulikult pinnuks silmas ;) Muidu aga saab maitse suhu või isegi natuke rohkem, oleks nagu jõululauast tõusnud ning teine osa oli täiesti vana-aasta õhtu pidusöögi eest.

Läbi raamatute, läbi sõnade ning lehekülgede saab üks suur maa sulle lähemaks, sa hakkad millestki aru saama ning kui ükskord oma jala lennukist maha paned ning ta õhku nuusutad, võid juba öelda: “Tere! Rõõm kohtuda! Ma olen Sinust palju kuulnud!”