Tulin hommikul tööle. Külm. Foorumi ees näitas -3 kraadi, kuid tuul tegi asja veel hullemaks.
Ma sõidan igal hommikul trammiga tööle, vahel isegi kahe või siis kombineerin tramm ja üks peatus bussi. Olenevalt minu viitsimisest istun trammis 8-11 peatuse vahet ning eeldan varhommikul seda, et seal võiks olla soojem kui õues aga tihti on nii, et peale tuule puudumise on kliimavahe suht olematu. Kes vastutab küsin ma? Kas minul on õigus minna trammijuhile uksele koputama, et kas sooja saaks? Kugliinibusissi on ju sedagi tehtud! Äkki aga tal ei lubata? Kõrgem käsk? Ning siis vaatame televiisorist ukeldavat linnapead, kes kiidab, et näe, meil jälle kaks uut bussi juures, rahvas tulge ning sõitke ühistranspordiga! Aga Tallinna ühistransport on vastik, lisaks kliima jahedusele (mitte alati, ühekorra olid radikad nii kuumad, et istudes kartsin oma iPodi sulamist) on veel probleem liiga inimesi täis transpordivahenditega. Kas see ei näita selgelt seda, et mõnele liinile tuleks teatdu kella-ajal tihedamalt busse panna?
Mina sõidan peamiselt Kopli vahet ning seal võib ju aru saada, et ega see Kopli seltkond just nüüd kesklinna vääriline pole ning ehk linnaisad aitavad meil seal nii aru saada, et kesklinna meil asja pole ning külmade trammidega üritavad meile seda aeg-ajalt meelede tuletada aga Kopli rahvas on kange rahvas, sõidab külmas ja tuules, lõikavas pissihaisus ning kui vaja haukab plastikpudelist Bocki peale!
Kord aga õnnestus mul kauninimega linnaosasse nimega Õismäe sõita, tipptund! Reis vältas kauem kui mu tavaline ühistranspordi kasutus aga oli kordades huvitavam kui Kopli tramm! Kas saab midagi huvitavamat veel olla, küsite? Saab! Milline vennastumine! Eemalt vaadates hakkasid bussiseinad juba väljaspoolt kummi minema, kuid ega sõbralikke eestlasi see ei häiri ning tipp saavutati hetkel kui inimesi on juba sisemuses nii palju, et mõnedel enam jalad maad ei puudutanud. Mõnus! Hõikasime seal üksteisele hellitusi “Kui ei meeldi, sõida taksoga!” ütles üks noormees naisterahavale, kes talle märkuse tegi, et tema seljakott naisterahva näos istub. Ja inimesi tuli muudkui juurde, mõned lahkusid ka, kurva südamega. Nagu laulupeole läheks! Veel toredam on see, kuidas sa pidid väljumiseks oma elu eest võitlema, sest seal võitlesid kõik oma koha eest bussis ning ega eestlane siis viisakusest välja ei astu, et sinule teed rajada, äkki kaotab nii hinnalise koha bussis! Milline seiklus! Ma sõitsin seal pool tundi, olgem ausad, kui ma seda igal õhtul teeksin (räägitakse, et selline trobikonnas bussis sõitmine pidi seal rutiin ning osadele kindlasti ka hobi olema) hakkaksin ma ka hellitusi lõpuks hõitkama “Korista oma tagumik mu puusa vastas! Ah sa ei saa liikuma! Minu jalad on ka õhus, ära uhkelda! Lendame koos!”
Tulge kõik! Sõidame koos!
