kes varastas jõehobu?

St. Thomasel võttis meid vastu soe, kuid juba pimeduses saar, isutsime lennujaamas ning ootasime oma võõrustajat, kellega jäi jutt, et ta tuleb meile vastu… meil olid olemas tema e-mail ja telefoni number, millele ma Miami lennujaamast ka smsi teele panin. Ootamine oli pikk, taksod ning vaidlevad eestlased hakkasid lahkuma (me olime vait), meie võõrustajast aga ei kippu ega kõppu… kontrollisin telefoni, sms ei ole temani jõudnud! Ajeee! Helistasin ning unine võõrustaja hüppas voodist püsti ning napilt enne lennujaama sulgemist oligi ta meil vastas, lõpp hea kõik hea. Kutsele mõned õlled teha, vastasime eitavalt, kuna olime päevast üsna läbi…

Hommik tervitab meid koos koerte haukumise ja kuke kiremisega, alles hiljem saame teada, et kuked ja kanad on siin sama tihedalt linnatänaval jalutavad loomad, nagu meil hulkuvad kassid. Sõidame võõrustaja safaritakso tagaistmel mööda saare käänulisi teid, maitseme rummi, kohalikku õlut ja laseme end vooga kaasa minna. Muide, liiklus oli saarel iseäralik, justnagu oleks Briti saartel, sest liiklus oli vastupidine meie harjumuspärasele aga autodel oli rool ikka meie mõistes õigel pool… ja siis need käänulised mägiteed… teadmine, et ka juht maitseb juba üsna mitmendat Heinekeni (popim õlu siinkandis) ning ei ole rummilegi ei öelnud, ei loe enam mingil hetkel ning saame aru, et nii need asjad siin saarel käivadki.

Saareks on siis St.Thomas, üks US Neitsisaartest, seal asub ka Neitsisaarte suurim linn Charlotte Amalie (pop. 18 914) ja ainuke lennujaam ning kahjuks ka kariibimere suurim kruiisilaevade sadam, meile kahjuks, kohalikele on see aga tulusaks elatusallikaks. Saar on väike, ainult 80.9 km^2, elab seal umbes 52 000 inimest, kes on küll USA kodanikud aga neil ei ole õigust hääletada presidenti. Kõik Neitsisaared kuulusid nii ühele, kui ka teisele riigile, kuid 1917 aastal ostis USA kolm kariibmere saart Taanilt 25 miln $ eest ning nüüdseks on siin turism suurim elatusallikas, varasemalt olid siin suhkruroo istandused. Loomulikult võib saart liigitada paradiisisaarte hulka, kui randu vaadata aga siin on ka teine külg, mis on inetum… nn tänavasõjad, kus grupid võitlevad üksteisega, relvavägivald ning selle jätkuv kasv, kõigil on siin relvad, ka neil, kes sellega midagi mõistliku teha ei oska. Võõrustaja rääkis, et enesekaitseks on tal üks relv kodus, teine taksos ja õigustusega, meie viimasel sealviibimise päeva pärastlõunal sai üks taksojuht röövimise käigus surma või vigastada, relvad oli jälle mängus. Virgins Island Daily News ajalehe andmetel on võrreldes 2008-nda aasta kolme esimese kuuga tulistamiste arv kasvanud St.Thomasel 94 protsenti, kogu territooriumi peale arvestades on kasv olnud 55 protsenti. Võõrustaja arvas, et kõige murttekitavam on ka see, et relvad on läinud suuremaks, rääkis kuidas ta keskkoolis oli kooliterritooriumil näinud pealt julma mahalaskmist, õpilaste seas… ning enesekaitseks on ta pidanud relva välja tõmbama…

Artikleid:

• Street Wars
• Gun licensing laws
• Editorial: solutions gun violence

Pered on lõunamaa traditsioonidele kohaselt suured, meie võõrustaja vanaisal oli 26 last, tema isal 9, temal 1, hetkel. Elu on kallis, sest kõike tuleb Ühendriikidest sisse tuua. Kalleid autosid ei maksa osta, sest liikuses muutuvad nad kõik varsti romuks, riided on kordades kallimad, bensiin on kallim, kuigi kütet ei ole vaja maja ehitamisel on kallimateks veevärk (linnavesi ei jõua kõikjale ning mujal tuleb koguda vihmavett, süsteemid tuleb ehitada) ja katus, lisaks tuleb maja teha orkaani kindlaks… aga loodus on imeilus, need rannad ja veed… merikarbid, merikipkonnad ja puhas vesi!! Ma samas mõistan, mis võõrustaja ütles, et ta ei kavatse kunagi sealt saarelt ära minna…

Meie päevad kulusidki avastades linna ja saart, kuna meil ei olnud oma transporti (load olid ju kodus) siis sõltusime kõiges meie võõrustajast ning seetõttu ei näinud me just nii palju kui meil oleks aega olnud aga siiski, valge liiv ja sinine meri, palmid ning rumm, see ongi see saare elu.

Trindadis õlivaatides tehtud trummid on levinud ka teistele kariibimere saartele, linnas esinesid tõenäoliselt muusikakooli õpilased.

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

Charlotte Amalie oli täis turiste ning nimi suur juuvelikarp õigustab end täielikult, päevas võis sealt läbi voolata näiteks 9000 turisti, ühte kruiisilaeva mahub ju inimesi kuskil 3000… seega kõik sõltus nendest, isegi poodide lahtiolekuaeg ja poode, kes meelitasid juuveelid ning alkoholidega oli üks tänav äärest ääreni täis, päris raske oli müüjate ning turistide vahetl end läbi murda ja sajale taksojuhile pead raputada, kes sind Printsessiks kutsususid, tegelet oli sõna tagamõte ka ? ning mõeldi siis samanimelti kruiisilaeva. Kuid kui natuke kärast eemale minna võis elida vaikse rahuliku linna aga oleneb tänasvat, kuberneri maja kandis oli rahulk, aga mõni tänava täis magavaid ja olesklevaid inimesi…

Kui meie võõrustaja meile rääkis, et saarel on “lot of crazy people” siis ma alguses ei mõistnud teda, aga veetnud päeva linnas ja eksinud natuke sinna, kuhu võõrustaja ütles, et meil asja ei ole, mõistsime, sest igasuguseid inimesi oli, magasid seal kus juhtusid jne.

Juba varasemtes juttudesolen maininud Duffy’s Love Shack’i, otses mõttes baari parkimisplatsi ning seal me nii mõnegi õhtu veetsime aga juhtus ka kaardimängu :)

Audio clip: Adobe Flash Player (version 9 or above) is required to play this audio clip. Download the latest version here. You also need to have JavaScript enabled in your browser.

St. Thomaselt saab naabersaarele St.Johnile (50.8 km²) praamiga, mis käib piisavalt tihti (140 km kaugusele Puerto Ricole saab laevaga 2*kuus…). St.John oli juba natuke tesitsugune saar, seal oli enam seda ehedust, sest kruiisilaevu sadamasse ei mahtunud, lennujaama ei olnud ning elanikke vaid 4000, sest suure osa saarest moodustab rahvuspark. Saar oli värvilisem ja rahulikum. Kuna transpordiks olid meil vaid oma jalad, siis rahvuspragi keskusest saime väikesed kaardid ning ränd algas, oli meie reisi kõige kuumem päev. Läksime mööda radasid kõige lähimasse väikesesse randa, kuid järgmisesse edasi liikudes läks asi kahtlaseks, kui niigi hõredalt asuvad sildid olid ära rikutud ning meie omas lolluses ülesse mäkke keerasime, oleksime pidanud alla minema… Päike paistis lagipähe ning plätudega kividel turnimine oli juba üsna väsitav… ka mets oli suures osas kuivanud ning varju ei pakkunud, kaktustel ka ei ole kahjuks suuri lehti… kui vesi otsa sai siis viskas mul kopa ette ning sildid mis meid meie soovitud randa juhatasid näitasid, et peame minema tuldud teed tagasi. Nop, minu põhjamaa nahk oli selleks ajak juba liiga palju näinud ning soovis vaid varjualust, mida leidsime sadu samme eemal, taas tagasi rahvuspargi keskuses. Nii palju siis saarel rädanmisest. Istusin tunnikest paar varjus, enne kui julgesin taas lageda taeva alla minna :) Päeva saatsime õhtusse linnas(loe:külas) süües, inimesi vaadates ning lõpuks liival päikese kukkumist kaedes (see käis seal kähku). Pimeduse saabudes taas praamile, taas St.Thomasele.

Viimase päeva veetsime Coral Worldis, kohas kus saab merikilpkonnade või haidega ujuda, iguaanidid liiguvad seal niisama, osad vist on kohalikud aga osad on niisama külla tulnud, vahel külastavad pelikanid jne. Muidu saab seal kohalikke isendeid vaadelda aga iguaanid pälvisid meie jäägitu imetluse :) Armusin neisse aeglastesse ja kohmakatesse ning mõne arvates inetutesse loomadesse, nad tundusid nii ohutud, kui nad päikese kätte sättisid. Kõrval asuv rand ei ole just puhtamate killast, kuid siiski võrreldes meie Stromkaga, ütleme nii, et ei anna võrrelda, ei haise jne.  Kuna seal läks üsna kohe sügavaks siis pelikanid lihtsalt püüdsid kalu inimeste vahel, end kui välgunool vette libistades, et siis lainetel kala alla kugistada ja seda kõike ranna piiril pidevalt korrates. See päev oli meie viimane saarel ning õhtul kogunesid vee kohale ähvardavad pilved, veel enne vihma saime aru, et meil on vaja linna saada, kuid no cash ja no ATM, takso aga maksis 9$ nägu, hõmm… lõpuks saime jutule kohalikule, kes  viskas meid ära bussipeatusesse, peale seda kui kaks põhjamaa inimest ta autosse kuidagi olid sisse mahtunud, ei olnud teine just suuremate killast. Tema oli ehitaja ja saarel kohalik, oli teel kuhu? Ikka Duffy’s Love Shacki, kus tol õhtul pidid joogid naistele tasuta olema… aga… Bussijaam on putka teepeal nagu meilgi, ainult, et bussideks on needsamad safari taksod, kuid hind on odavam, sama ots maksis 2$! Linna jõudes olid poed kinni ning turistid lahkunud, tänaval liikusime vaid meie ja vihm. Õhtul kiskus ka tormiks, nii, et viimane õhtu möödus toas, kus ka luugid juba kinni tõmbasime. Unistus viimasest õhtus koos rummiga luhtus.

Hommikul veel viimane hommiksöök Bumpa’s, juhtusime sinna vist rohkem kui kahel hommikul viiest… söök saarel ei olnud eriline, saare kohalikke roogasid meil ei õnnestunudki proovida, küll aga kohalikku õlut, ise nad eelistvaad Heinekeni (!). Ameeriklased armastavad saia, seda sai nii palju, et koju jõudes ei tahtnud enam nähagi, iga asi oli saia vahel… toituele pakkusid aga vaheltust taksode jälgimine, neid oli niiii palju ja nad olid igaüks kui eraldi kunstiteos :)

all, paremas nurgas oli meie viimane sõiduvahend saarel, siis tuli juba New York! New York!

Miami võttis meid vastu kuumusega, lennujaamast välja astudes tundus, et oleme tagasi Kreekas. Lisaks kõigele kuulis seal samapalju eesti keelt, kui võõrkeeli turistidest pungil suvises Tallinna vanalinnas ehk kaasmaalasi leidus siin igal sammul (oli see ju kohustuslik läbimispunkt) ja nad kõik üritasid teisi mitte märgata ja eesti keel mitte väga rääkida, et ärge ometi tulge meile tere ütlema… kahe noormehe ja neiuga jagasime bussi nad istusid sõna otseses mõttes meie vastas ning ka nende tee viis Miami Beachile, nagu kindlasti ka paljudel teistel, me ei vahetanud tervitusi. :)

Hotellis viskasime asjad nurka, kehitasime õlgu ja põrutasime randa, sest mis see Miami muud on, kui üks suur rand, pistsime jalad esimest korda ookeani ja vaatasime kuidas vihma pilved üle kõrguvate hotellide lähenevad… ega ometi jälle vihm! aga sealt seda tuli, terve öö sadas kuu jagu vihma maha ning kohalikud naersid, et neil polevat tükk aega nii halba ilma olnud, kui need päevad mil meie seal olime. Olgu ette ära öeldud, et päikest me nägime aga kuumaks läks taas alles viimasel päeval. :) Mul pole sooja vihma vastu midagi aga isegi vihm New Orleansis oli meeldivam, võib-olla teistsuguse kliima pärast, kes teab, soe oli siiski ning esimese asjana ostsime endale plätud, lagunevad kingad viskasin prügikast.

Elasime Miami Beachil… eemal Art Deco rajoonist aga kohaliku ortotoksete juutide kogukonna keskmes, seda võis märgata isegi toidupoes, kus koššer tooted olid eraldi märgistatud, igal sammul leidus juudi kogukondade asutusi, koole, delisid, sünagoog… ja loomulikult neid kübarates härrasmehi kaks lokki külje peal rippumas (habe), naisi üle põlve tumedates kleitides ning poisse ringi jooksmas väikesed kipad peas. (Lugesin praegu, et juudi usk ei luba tal habet ajada raseerides, kasutada võib kääre… tänapäeval osad kasutavad ka elektrilisi vahendeid aga …) ja rand koos poolalasti naistega oli kohe seal samas. Üks õhtu oleks võinud ka MTV-sse saada, kui oleks natuke ennast näidanud aga pärast siltide lugemist, et salvestus ja teid võidakse filmida liikusime kiirelt edasi.

Enamik elu ja spring brake (kohalikud kolledži noored pilvedeni lõbustamas) toimus loomulikult South Beachil (seal on ka kohalik bussiliin, mille maksumuseks on 25 senti, seega võrreldes tavalise 2$ on hind märgatavamalt odavam), mis on üks osa kogu Miami Beachist, viimane on tegelikult lihtsalt üks pikk liivase rannaga saar. South Beach oli Art Deco värvilised hooned ja stiilsed kirjad, kõik hotellid ja majad ehitatud 20-ndatel ning nüüdseks kaitse all, praegu ehitatakse ka uusi sama stiili jälgides (hotellid on kaitse all MDPL). Art Deco oli alguses kõik valge, värviliseks sai majad alles 80-ndatel ja see on neile ikka karakterit küllaga juurde lisanud. Miami Vice austajad (mina küll nende hulka ei kuulu) leiavad Ocean Drive’ilt endale küllalt äratundmist väärt kohti, samuti on samal tänaval filmitud Casablanca, autod mida filmis kasutati seisavad tänaval, kõigile vaatamiseks. Ocean Drive’il on ka Versache maja Casa Casuarina, mida meil ei lastud mitte märgata, nimelt istub maja vastas iga päev üks ja seesama mees ja ütleb seda müüda jalutajatele. Maja on ise aga hoopis midagi muud kui ülejäänud Art Deco hotellid, ometi ehitatud 1930-ndatel ning targad raamatud räägivad, et maja juurde basseini ehitamiseks võti üks Art Deco maja maha, sealt peale hakatigi siis hooneid rohkem kaitsma, sama maja trepil lasti kuulus moelooja 1997 maha… hiljem muudeti maja kinniseks klubiks aga alates eelmisest aastast tegutseb majas restoran ja hotell, kõigile, kui piisavalt raha on (õhtusöök näkku on u 150 dollarit).

Miami on selgelt pidutsemise linn, täis kõikvõimalike klubisid ja usun, et nn celebrity spoting on siis paljude meelelahutus, kehakultus on siin moes ja kõik kohad on täis jooksvaid inimesi, eriti loomulikult rannapromenaad, kus nad jalutavate turistide vahelt läbi poevad.

Kuid Miami ei ole ainult rand, seal on ka muud. Kuna meie autojuhiload olid ilusti ja turvaliselt kodus(!) siis otsisime võimalust sõita Evergladesi rahvusparki alligaatoreid vaatama ning lisaks saime siis (raha eest loomulikult) linna tuuri ja paadi tuuri, mina naiivselt alguses sain aru, et tegemist on paadiga linnatuuriga aga ei. Olime tõelised turistid! Meid korjas üles väiksemat sorti buss, mis meid siis läbi Miami sõidutas, tegelikult päris sümpaatne bussijuht Harry mikrofoni rääkimas, kuigi tema faktiteadmised olid vahel natuke väärad… Sõitsime läbi Coconut Grove’i, Coral Gables‘i, mille oli 1920ndatel ehitanud ja planeerinud George Edgar Merrick, kes rändas mööda maailma ning tõi Miamisse tükikese igast nurgast, ehk leidub maju Maroko, Austria jne stiilis, see kõik toimus samal ajal kui minimalism ja Art Deco võidutses Miami Beachil. Coral Gables on ehitatud Merricki isa maadele… Sõit viis meid ka Biltmore hotelli, mis oli loomulikult maagiline, marokostiil ja vana ning auväärne luksus kõikjal ainult kahju hakkas inimestest kes basseini ääres puhkasid, järsku tuli kamp turiste…

Miami on lähedal kariibimere saartele ning sinna on oma pesa rajanud ka kuubalased, kes kommunismi eest on põgenenud ehk käisime ka Little Havanas, kus pisike kuid kange Kuuba kohv maitses liiga kangelt ja kus doominopargis vanad kuuba mehed malet ja doominod mängis ja salsa muusika… that was my thing. Kuid see paadituur… puhas celebrity spotting ehk paat lihtsalt sõitis saarte vahel ning mida hakata peale teadmisega, et see on Madonna maja, see Chaki Chan, Ricki Martini, Jennifer Lopez… mul hakkas neist inimestest seal majades kahju, see paat sõidab sealt mööda iga tund… ainukesed tõelised teadmised pigem, et kus filmiti Scarface ja Addamas Family filmid ning paadisõidu tipphetkeks oli delfiin vabas looduses :) kes meid tervitama tuli.

Everglades. Ma mõtlesin kaks korda kui lugesin, et tegelikult kõik mis seal toimub teeb loodusele palju kahju ehk turiste sõidutavad airboatid (õhupaadid?) on liiga mürarikkad aga soov muid elamusi saada oli suur ning olgem ausad, alligaatorid vabas looduses? Jep, ja bussis me olimegi. Meid viidi Gator Parki. Sõit oli lahe ning igasugu linde, usse, alligaatoreid ja poegi nägime aga park ise oli trööstitu, küllaltki kitsastesse aedadesse oli kuhjatud minu meelest liiga palju loomi… show ei olnudki nii hull aga ikkagi…

Miami Downtown on nagu igas suurlinnas täis pikitud kõrghooneid, mille vahel liigub tasuta ühistransport MetroMover, sama liikur mis on mõnedes suurtemates lennujaamades, juhti ei ole ainult vagun. Miami downtownis tuleb seda jagada ka tõenäoliselt mõnede kodututega aga liigub kiirelt, sest muu transpordiga ta teid ei jaga, liigub hoopis kõrgemal.

Viimasel päeval tuli päike pilve tagant täiesti välja ning läks kuumaks, rannad valgusid rahvast täis ning meie lendasime St.Thomase saare kariibimeres.