…on kirjas minu hambapasta peal, mille ma Eestist siia kaasa tarisin. Täna oli koolituse pikim päev ja meie rühma juht üllatab igapäevaselt oma lipsudega – eile maakaardiga, täna suure valge kassi näo ning lugematul arvul arvutihiirtega, mustal taustal. Ma ei hakka panuseid homse peale tegema.

Täna kippus ka seltskondlikuks kätte, India restoranis õhtustas lausa rahvusvaheline seltskond, kui arvestada, et lauas oli eestlasi, taanlasi ning inglasi. Minu inglise keel (!), ma vihkan kui ma ei suuda end väljendada ning mul on tunne, et teistel on ikka seda vigast ja ammm ammi kuulates liiga igav, lihtsam on lasta teistel rääkida. Tempel mällu: tuleta meelde natuke eesti jalugu jne, sest selline väike rahvas tekitab alati küsimusi…

Mida võiks veel eelnevate päevade kohta öelda: ühte meist on üritatud suudelada mehe poolt… see ei olnud mina ega bb ja ma ei tea seda otsest allikast… ingalsed andsid edasi… ja bb-l on suured tänud, naeratusega. Ma ei saa ega tahagi seda selgitada.

Äratus kell 7, ütleb üks neiu kõrvalt voodist. Kas oleks pidanud minema edasi “klubitama”? Nee, sest küll see uni ka saabub.

(kell 01:04, eesti aja järgi kell 03:04)