draama studio

Pildike Manchesterist. Poistekooli drama studio (teatriklass), kuhu me BB-ga sisse hiilisime.

Erakordselt soe päev oli täna, mõnus suvi, mida sel aastal ei olegi Euroopas maitsta saanud.

Tegin turisti täna, üksinda, sest vastupidiselt kodumaale ei ole siin püha ning normaalsed inimesed käivasd tööl. Ka kool kestab siin alles, suvepuhkus algab 18. juuli! Tundub kohutav aga samas nad puhkavad talvel ja muul ajal rohkem. Seega, selles suhtes oleme võrdsed. Oluline on see minule, sest Sarah on ju õpetaja ning seega ka seal on hullumaja ja palju tööd. Üritan korralik külaline olla ning mitte võga tüli tekitada :)

Hommikul rääkisin pikalt Sarahi väliseestlasest tädiga, kes Austraaliast Euroopat väidsamas on. Anu viidi eestist kohvris ära, siis kui ta oli vaid pooel aastane, viimase laevaga, mis Eestist lahkus, kuid tema keel on säilinud tänu tema vanematele. Uskumatud lood ja elu püürdkäigud, esimesed külastused eestisse, see rahvuslikkuse tunne, mis on säilinud, kuigi ei ole kunagi oma kodumaal elanud… on imetlusväärne. Laulupidu on tulemas…

Peale lõunat põrutasin metrooga Londoni silla juurde ning jalutasin mööda pruunni Thamesi kallast Toweri sillani, et sealt siis ka üle minna, mis mul 9 aastat tagasi, siis kui esimest korda siin käisin tegemata jäi. Mäletan, kui võimas see siis tundus, kahtlustan, et peal oli värske värv…aga võib olla oli kõik nii vahva ja vägev sellepärast, et see oli mu esimene pikem reis väljaspoole kodumaad, varem olin vaid Leedus, Lätis ja Stockholmis käinud.

Mu jalad ei andnudki alla, kuid mu kingad sundisd seda neid tegema, ma arvasin juba hommikul, et midagi taolist võib juhtuda aga mu imeilusad riidest papud lagunesid Manchesteri vihmas. Seega, üsna piin oli citys, kesk pintsaklipslasi, mingit toidupodi leida ning samuti teed selle veidra  väljanägeniga hooneni, millel nimeks Gherkin, kuna ma täna pilte arvutisse laadida ei saa, siis klõpsake nime peal ja sealt peaks avanema Google pildiotsing ning te saate aru millest ma kõnelen.

Mingi hetk olin ma juba metroos ja väljusin just Hyde pargi nurgal, et seal väike piknik teha ning inimesi vaadata, kujunes sellest aga välja šikkide jalgratturite pildistamine :)  “kutsehaigus”. Ma ikka pean seda mainima, et ma naudin nn pargikultuuri SUURlinnades. Veetsin seal tunde… või tunni, aeg kadus kuhugi musta auku. Homme on jälle päev…