kes varastas jõehobu?

Juhtun vahest oma blogi statistikasse ja vaatan, kust siia ka tuldud on :)

Merlis Nõgene kirjutab Twitteris:

2007. aastal ühest blogist ( http://blog.lelov.pri.ee/2007/11/25/mina-vaegparkija/) läbi käinud keeleuuendus jõudis massidesse: http://www.tartupostimees.ee/?id=146046 Nädala sõna!

Pisitillu, sa oled keeleuuendaja!

Mu päev oli nii värvline täna. Sinna mahtus rattasõita alevis emaga ning erinevate ainutl poodide külastamine (sh ka uue toidukaubad tootjalt), sinna mahtusid maasikamuffinid ja suvesupp, vihma eest toas sõbrannatamine ning päikeseloojangu aegne rattasõit. Kõik mu tänased kolm naist on mulle nii ütlemata kallid. Olen alevis.

alev-Pärnu-Audru-Tõstamaa-Matsi-Haapsalu-Rohuküla-Heltermaa-HIIUMAA-Haapsalu-maa-Tallinn

Olen alati Hiiumaad romantiliselt armastanud, eks armastatakse ikka meretaguseid ja tundmatuid asju. Viimane külastus sinna oli vast 13 aastaselt aga mind limmab see saar juba mõtteis, olen korduvalt kinnisvaraportaalidest majade hindasid vaadanud…

Alevist võtsimegi suuna Rohukülla, et sealt siis õhtuse praamiga 1,5 h Hiiumaale sõita. Huvitavamaks tegime oma tavapärase alev-Haapslau sõidu sellega, et sõitsime mööd rannikut, Eestimaal on varstri tiir peal. Suvises soojuses on need väiksed külapoed, rannaniidud ja lummavad vaated niii… kirjeldamatud. Ilus oled Eestimaa, peaks vist nüüd siia lisama.

Hiiumaa oli täpselt seesama maa, millisena ta minusta maha jäi. Natuke küll uuem ja uhkem aga siiski… tegime ka sellele saarele tiiru peale ja mängisime turiste, koos Tahkuna poolsaate militaarobjektidega, Risttimäe, Sääretirbi ja Kõpu majakaga. Ilus oled Hiiumaa. Kuigi põhja pool liivarandades tulid Koidula kirjutet sõnad meelde “mu õitsev Eesti rada, mu lehkav isamaa”, nimelt olid rannad täis musta ja haisvat vetikat, mis kaldal kuivades jättis tõrvapapi mulje… alguses tundus, et reostus on… pildil on näha see must osa Tahkuna poolsaarel… kuid sellegipoolest oli meie ööbimiskohas (mitte liivarand) Ninaotsas rand haiusts puhas ja RMK telkmisalal vägev käimla, paberivaru ja kujudega :)

Tagasi tsivilisatsioonis. Enne, kui tagasi end Hiiumaale kirjutan, siis siia midagi peibutiseks, niisama http://www.epl.ee/artikkel/473579 Artikli all on paar pilti. :) Lugege ise kes autor!

Tallinn-Rannapungerja-Kuremäe-Lohusuu-Võru-Rõuge-Hinni kanjon-Suur Munamägi-Piusa-Misso-Läti APE-Valga-Valka-Koorküla-Taagepera-Mõisaküla-Läti-Mõisaküla-Kilingi-Nõmme-Pärnu-Alev …

Ehk meil on puhkus Eestimaal.

Esimesel puhkuse õhtul põrutasime läbi Rakvere Rannapungerjasse, juba tuntud Peipsi äärsesse „kuurorti” ehk RMK Kaukis telkimisalae, kus saime täpselt sama koha kus kaks aastat tagasi ning nagu ka tookord… oli see viimane vaba plats. Õhtu veini ja küünaldega, katuseks taevas. Lõkkeks otsisime küll hagu aga see ei pidanud kaua vastu. Muide, mustikaid juba leiab.

Kuremäe kloostrisse sattusin esimest korda elus, tegime selleks ekstra põike ning olen rahul. Imestan, kuidas nad endale külla neid turistide horde lasevad… enda rahu häirima, isegi raha selle eest ei tahetud. Laupäeva hommikupoolikult olid seal käes kibekiired koristustööd… kirikut ja õue ja kõiki aknaid hüüruti läikima… ja seal vahel olid turistid, osadel pead katmata… nunnad andsid neile vaikides teed, jättes tee puhastamise hetkeks katki… allikale tulid inimesed suurte anumatega, püha vett koju viima…

Lohusuus oli kalalaat. 25.- sissepääs ja kell 2 esines Meie Mees. Läksima kala nõutama, seal oli kõike muud peale kala aga siiski õnnestus meil üks soe otse ahjust tulnud latikas omastada. Teame, et tee ääres müüakse aga me olime sinna juba tulnud. Lahkusime enne kuulsa bändi esinemist.

Tükk maad lõunapool Võrus oli folkloori ja laata, nägime vaid laata ja meeletut padukat, nii, et tänavad uppusid. Paljajalu auto poole kõndides tuli Viljandi folgi tunne peale küll. Õhtul imetlesime Ööbikoru kämpingu „verandalt” vaadet ja kuulasime Eesti noorte lõbutsemist „Ära oksenda lõkkesse!”.  Oh jah, selle koha pealt olen ma küll juba vana. Tahtsin vaikust.

Suur Munamägi, tipus kohtusin oma õpetajaga alevist J Pisike Eestimaa aga suur muna, mille nimelises kohvikus me hommikusöögiks omletti sõime. Piusas on ikka veel liivakaevanduse koopad, mis sestr et enam sisse ei saa, natuke näeb aga mitte nii nagu mõned aastad tagasi. Kahjuks või õnneks (ervestades varinguid) oli see mu esimene käik sinna. Sisse sai giidiga 35.-, mille sularaha puudumisel saime ka arvega maksta! Siis tuli juba Misso ja Läti, siis taas Eestimaa ning Valga ja Valka, taas läti. Kuna Pärnu poole suundudes üritasime minna võimalikult piiri äärest, siis jöid teele Koorküla „koopad”, mis osutus üheks väikeseks koopkas. Taagepera on tõesti nagu trollide ehitatud ja üldse mitte mõis, millega harjunud oleme. Kilingi-Nõmmes oli seen. Pärnus öömaja. Alevis ema.

Lätis käisime kolm korda, kolmest erinevast maakonnast.

Alevis 13.juuli 2009

Pilt siin on Moby tehtud, kolmapäevasel kontserdil Õllesummeril. Fotohoolikuna ma pidin selle siia panema.

Moby (ehk thelittleidiot) on mul Twitteris. Mitte ainult meie, kuulajad, külastajad ja hunnik lihtslat õllesummeri külalisi, ei olnud ainult vaimustuses. Moby twitteris: Just(I know, I start these too often with ‘just’)finished our estonian show, and it was awesome. Hooray estonia. 1 am and still daylight.

Mul on Mobyga bussisuhe, tema plaat “Play” mängis mul tavaliselt bussiõitutel Viljandi-Tallinn-Viljandi-Alev-Tallinn jne. Siis kui ma veel koolis käisin.

Pilt on siit  http://www.moby.com/journal/2009-07-09/we-just-finished-our-estonian-show-and-i.html

Kusagil juuni alguses väisasin koos Kariniga Rootis pealinna, ikka laevaga. Veetsime oma kaks ööd NELJASES kajutis, koos ema ja tütrga maalt ja seda otses mõttes, esimese asjana laeva jõudmisel mindi mulda jalgadelt maha pesema, mitte et see halb oleks. Lihtsalt.

Turisti pealinnas ei teinud, veetsime oma tunnid mööda disainipoode kolades ja sa sellest jäi aega isegi puudu. Armas kevadine ilm jne.

Sain nüüd märkme siia tehtud :)

Ma kaotasin laulupeol vasest vanaegse sõle. Selle emotsinaalset väärtust ei saa ma ei sõnadesse ega rahasse ümber arvutada, nimelt on see pärit minu isalt, kelle kaotasin varajases nooruses. Esimest korda elus kandsin seda sel laulupeol ning pühapäeval enne laulupeo algust kaotasin selle Mere väravate poolt laulukaare poole minnes, paremal pool kuskil müügilettide juures. Palun, kui oled selle leidnud anna mulle teada liinale@gmail.com või helista 56241164. Olen väga kurb hetkel.

Pilti ka:

London on nüüd seljataga ning juba mitmes päev kodumaal töörakkes. Mul tekkisid probleemid internetiga ning seetõttu ei edastanud teile omi seiklusi, mida tegelikult enam ei olnudki.

Neljapäeva vedelesin ma maha city parkides, õhtusöögi sõin London Eye juures koos Eleni meeldiva seltskonnaga :) Reede vedelesin ma maha Tootongis ehk majast väljusin vaid toidupoodi minekuks, tegin õhtusöögi ja läksin magama. Laupäeva veetisn ma Notting Hilli turul :) Loved it! Mul on mingi teema ka samanimelise filmi ja Hugh Grantiga, deem. Muide, see reisiraamatute pood mis filmis on ning mida minu Eyewitness travelguide väitis täiesti eksisteerivaks raamatupoeks olevat aadressiga … jep, raamatupood on seal on aga see ei ole see raamatupood, see on ainult inspireeris filmi tegijaid aga saab üsna palju külastusi turistidest ja muidu huvilistest inimeste näol. Muide, Eesti kohta seal eraldi raamatut ei olnud, vähemalt mitte riiulis.

Pühapäev oli kojusõidupäev, ärkasin vara, sõitsin tunnike metrooga ning sisenesin Spitalfieldi. Seal kandis on kaks turgu, pühapäeviti Petticoat tänavaturg, Middlesexi tänaval, mis sarnaneb meie laatadele, sest kaup on seal suures osas toodetud kuskil Aasias aga odav oli küll. Jalutasin korra läbi ja läksin Old Spitalfield turule http://www.oldspitalfieldsmarket.com/ marketile, mis oli rohkem juba minu maitse. Mõnusa katuse alla seavad oma müügiletid püsti erinevad noored ja vanad disaineris, üks kott jäi minust sinna maha aga 85£ oli ikka liiga suur raha, teine kott jäi ka maha, sest ka 45£ oli sel hetkel liiga suur raha. Kaasa tuli üks kaelakee ja kõrvarõngad.

Õhtul lendasin koju. Üks parimaid lende ealeski, sest mu kõrval ei istunud kedagi, sain laiutada ning Eestimaa kohale jõudes oli päike loojumas. Hiiumaa on nii pisike, et seda näeb korraga nagu vaataks maakaarti, siis hakkasime juba maanduma. Vormsi saarekohal oli imeilus päikeseloojang – mina nägin päikest pealtpoolt õrna pilveriba ning punast triipu merel. Tallinn ja kodulinn Kopli, kõik oli olemas ja ühe silmavaatega haaratav. Fotokas oli üleval, ei viitsinud järgi minna aga imeilus oli.

Filmist “Notting Hill”