kes varastas jõehobu?

Mu päev vedas täna nii viltu, et mingil hetkel ma loopisin töö juures pliiatsit ning ei mõistnud ennast, et miks ma tööasjade pärast nii emotsionaalseks lähen (ei olnud pisaraid, kui te juba nii mõtlesite. ainult puhas püha viha). Ning vihm ja pimedus. November on juba käega katsuda. Kuu aega veel ning siis on esimene advent, sel aastal ma nii ootan jõule. Nagu väikene laps. Pühapäeval tahtsin juba piparkoogimaja küpsetada aga ei, kuu aega veel. Üks veerand veel, nagu koolis meil arvestus käib. Muideks, praegu on koolivaheaeg ning minul on järgmised päevad kodutööpäevad. Õnneks on raamatukogus olemas asju mida saab kodus teha, ma naudin neid päevi, ei mingit trammi.

Jalutasin läbi vihma kodupoole ning tahtsin süüa teha! Kõrvitsasuppi ja lasanjet. Ma naeratasin pimedas koplis ning mõtlesin, et elu ei olegi nii hull. Just sellise tunde saavutamiseks peab vahel kinno minema nn “naistekat” vaatama. Minu väike traditsioon on tavaliselt jõulude ajal üks mõnusalt soe naistekas valmis vaadata ning siis seda kinos üksida nautida. See oli kolm-neli aastat tagasi, kui kirjutasin ka siin, et Tallinnas olen ma üksi, sest tulin siia ja kõik mu vanad sõbrad on Viljandis, Pärnus, Tartus, Vändras, kuid mitte Tallinnas. Ka kool oli Viljandis. Mõelge, kui palju mul aega mõelda oli, oh, neid ideid. Nüüd jookseb tööl neljas aasta ning asjalood on muutunud. Koolivaheajad on mõnusalt toredad ajad, kus sõpradega üks mõnusalt soe naistekas ära vaadata. Julie&Julia, läks nii täppesse ning kui keegi näinud on siis teab, millest see kodupoole tulemine ja söögi tegemine tuli. Ma ausalt armastan Meryl Streepi ning minule meeldis ajastute miksimine kahe naise elu erinevatel aegadel, mida ühendas söök ja üks raamat. Aga kui filmi vaatama lähete, siis võtke kaasa sõbranna, mitte mees, sest näha on, et viimased tahtsid saalist kiirelt pageda. Üks tõusis paar rida eespool püsti kohe kui tuled heledamaks läksid, kuigi veel ei jooksnud tiitrid. Susi teda söögu, ta varjas kogu teksti.

Vat, nii ma jalutasingi läbi vihma koju ning trammis ei suutnud ma oma imehead raamatut lugeda vaid saatsin kaks smsi inimestele, kes on kaugel.

Aaaa, muide pildid on minu esimesest õunamahla teost paar nädalat tagasi ja ka mina pean koos Kariniga kokandusblogi, kui keegi veel ei tea http://kookkook.wordpress.com

Mina armastan teid ka!
Bon appetit!

Minu lemmikuks on kahtlemata minu kodune voodi. Mulle meeldib seal magada aga veel enam luigeda. Ma ei oska lugeda istudes, tugitoolis… tahan olla selili, kõhuli, külili… kõige paremad on õhtud kui on aega teki alla pugeda samal ajal kui teevad seda lapsed aga mitte magama minekuks vaid koos raamatuga ning seal siis lugeda, kuni Rain tuleb ning mu külje alt raamatu välja õngitseb ja tule kustu paneb. Mmmm… see on sama hea kui hommikul kaua magamine…

TEISED JAHTISID KA

Vaatasin kuidas inimesed siia leheküljele sattunud on ja sealt kaudu leidsin siit blogist ühe nn raamatumängu, mille olin postitanud aastal 2006.

Reeglid järgmised:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist

Kuna aeg on edasi läinud teen siis uuesti, haarasin oma töölaualt esimese raamatu W. Golding „Lord of the flyes“ ning vaatasin mida see romaan siis mulle pakub.

“There was lashing of blood“ said Jack, laughing and shuddering, „you should have seen it!“
„We’ll go hunting every day-„
Ralph spoke again, hoarsley. He had not moved.

Kirjuta kommentaaridesse lõik oma lähimast raamatust :)

Mul on nii kurb, et varsti on november. Sohfa (jalgratas) pean talvekorterisse viima ning ise käingi juba enamuse ajast tööl trammiga, selle vastiku ja haisva Tallinna ühistranspordiga. Nii raske on harjuda, kui oled varasemalt juba kuid käinud tööl kahel rattal vuhisedes läbi hommikuse õhu. Kuid praegu ma enam ei julge – ärkan siis kui on kottpime, tööle minnes samuti ning mõte sõita autoteel pimedas (mul on rattal kogu varustus – helkurid, lambid olemas) paneb mu juuksed hirmust püsti tõusma aga ega mul suurt valikut ei ole kas autotee või üldse mitte – rattatee läheb liigsuure ringiga ning mõned teeületused on minu jaoks juba ka seal korduvalt ohtlikuks kujunenud. Kõige otsem on 5,3 km. Polegi nii pikk tee aga mu elu on mulle ka armas.

Nii ma tukungi hommikuses haisvas trammis pannes silmad kinni, sest see ere valgus pimestab, jõuan tööle nagu karjapoiss kes hommikusele karjamaale läheb – uni ikka veel silmas.

Kõige selle juures olen ma Koplist nii tüdinenud. Tõsiselt. Alates Hobujaamas trammile astumisest kuni koduukseni välja. Eile oli konkreetne päev, kus hommikul tramm haises kuse järgi, õhtune tramm haises kuse järgi ning minu kodule üks lähimaid poode (kahtlemata minule kõige mugavama kohapeal) Säästumarket haises kuse järgi!? Kui poes ka see hais oli ning ma järjekorras üht teiste teist keelt kõnelevate „sõprade“ vahele seisma sattusin siis hakkas mu kops vaikselt üle maksa ronima. Kui nad on isekeskis siis las olla, ma ei oota, et nad minuga suhtleksid. Uuesti trammile jalutades tundsin ka kuidas ma ei taha siin ja praegu olla ning õhtul magama jäädes mõtlesin, et enamuse minu maja kuuekümne korteri ukse taga nähakse und Savisaarest.

Aga oma pisikest 40 ruutmeetrit ma armastan, samuti merd ja seda mida see poolsaar mulle andnud on – Paljassaart ja Kopli tipu vaateid, isegi seda parki, mis kunagi surnuaed oli. Mulle meeldivad ajalooga asjad, mulle meeldib, et kesklinna viib tramm (isegi see haisev), mulle meeldib Kopli nukker inetus.

*pilt on hoopisiki tehtud augustikuisel Türisalupangal.

Gennert sünnipäevadel ehk paar nädalat tagasi pidasime korraga kolme sünnipäeva, üks neist oli tema oma, teine tema ema ja kolmas minu kaasa.

Meil käisid naabrid jälle külas ja kogu perekonnaga ehk Hugo oli ka kaasas :)

Laupäeval tegin pilti.

ehk erisaate laul, mille ma lihtsalt pidin siia ka lisama

Google on täna oma logo peitnud triipkoodi taha ning kuna meil siin raamatukogu lauapeal on üks triipkoodi luger, siis loomulikult me printisime koodi välja ja katsetasime, mis sealt välja loeb ja nüüd peab andma au, sest kõik on tip-top korralikult tehtud ehk sealt tuli sõna “Google”.

Tõestust kah:

Veidi kehvemalt on täna aga läinud ühel koduajakirjal, kes reklaamkirjasid saates on saanud uue nime:

Lisa: ise saab triipkoode luua http://www.barcodemill.com/

Pühpäeval puutusin tõenäoliselt esimest korda elus nii väikese inimesega kokku nagu seda on Hugo, kel sel hetkel oli vasnust 11 päeva. Kuni pühapäevani oli mul tunne, et sellised pisikesed inimesed lähevad kohe katki ja nad kukuvad kogu aeg maha :) aga tema vanemad olid hoopis teist meelt.

Ma kohtusin nendega selleks, et pilti teha ja tegin ka. Kuid nüüd olen ma üsna kindel selles, et parim beebide pildistaja on inimene, kellel on juba nendega kogemusi. Ema. Ise ma piltidega just megarhule ei jäänud, kuigi mõni mulle päris meeldis, lemmikuks kujunes perepilt, mille olen siiagi pannud. Tihased on kõik teinud nagu peab, kõigepealt olid nad koos, siis kihlatud, siis olid nad abielus ja nüüd on nad lapsevanemad. :) Ja sellelt pildilt on kõik näha.

Aga beebisid võin ma edaspidigi pildistada, läbi kogemuste õpib kõige paremini.