õunamahlategu
Mu päev vedas täna nii viltu, et mingil hetkel ma loopisin töö juures pliiatsit ning ei mõistnud ennast, et miks ma tööasjade pärast nii emotsionaalseks lähen (ei olnud pisaraid, kui te juba nii mõtlesite. ainult puhas püha viha). Ning vihm ja pimedus. November on juba käega katsuda. Kuu aega veel ning siis on esimene advent, sel aastal ma nii ootan jõule. Nagu väikene laps. Pühapäeval tahtsin juba piparkoogimaja küpsetada aga ei, kuu aega veel. Üks veerand veel, nagu koolis meil arvestus käib. Muideks, praegu on koolivaheaeg ning minul on järgmised päevad kodutööpäevad. Õnneks on raamatukogus olemas asju mida saab kodus teha, ma naudin neid päevi, ei mingit trammi.

Jalutasin läbi vihma kodupoole ning tahtsin süüa teha! Kõrvitsasuppi ja lasanjet. Ma naeratasin pimedas koplis ning mõtlesin, et elu ei olegi nii hull. Just sellise tunde saavutamiseks peab vahel kinno minema nn “naistekat” vaatama. Minu väike traditsioon on tavaliselt jõulude ajal üks mõnusalt soe naistekas valmis vaadata ning siis seda kinos üksida nautida. See oli kolm-neli aastat tagasi, kui kirjutasin ka siin, et Tallinnas olen ma üksi, sest tulin siia ja kõik mu vanad sõbrad on Viljandis, Pärnus, Tartus, Vändras, kuid mitte Tallinnas. Ka kool oli Viljandis. Mõelge, kui palju mul aega mõelda oli, oh, neid ideid. Nüüd jookseb tööl neljas aasta ning asjalood on muutunud. Koolivaheajad on mõnusalt toredad ajad, kus sõpradega üks mõnusalt soe naistekas ära vaadata. Julie&Julia, läks nii täppesse ning kui keegi näinud on siis teab, millest see kodupoole tulemine ja söögi tegemine tuli. Ma ausalt armastan Meryl Streepi ning minule meeldis ajastute miksimine kahe naise elu erinevatel aegadel, mida ühendas söök ja üks raamat. Aga kui filmi vaatama lähete, siis võtke kaasa sõbranna, mitte mees, sest näha on, et viimased tahtsid saalist kiirelt pageda. Üks tõusis paar rida eespool püsti kohe kui tuled heledamaks läksid, kuigi veel ei jooksnud tiitrid. Susi teda söögu, ta varjas kogu teksti.

Vat, nii ma jalutasingi läbi vihma koju ning trammis ei suutnud ma oma imehead raamatut lugeda vaid saatsin kaks smsi inimestele, kes on kaugel.

Aaaa, muide pildid on minu esimesest õunamahla teost paar nädalat tagasi ja ka mina pean koos Kariniga kokandusblogi, kui keegi veel ei tea http://kookkook.wordpress.com

Mina armastan teid ka!
Bon appetit!