kes varastas jõehobu?

Vat sellise asjaga olen mina viimastel päevadel tegelenud ning ei saanud ju siia ka seda pilti panemate jätta :) Kui rohkem tahate lugeda siis http://kookkook.wordpress.com

:)

Minu perekonnanimi ei ole väga keeruline, kuid siiski tahetakse mulle sinna tavaliselt surada kaks e-d ning lõpu v ära jätte, viimane variant perenimest on Lelo. Aga eile sain kõhukrambid, kui ühte erialassesse meililisti tuli kiri, kus minu eesnimest Liina oli Leelo saanud :) See ei ole küll esimene kord, on mul ka töökaaslane, kes mind niimoodi vahel kutsub ning 10.klassis uued klassivennad sattusid ka segadusse ning lõpuks panind mulle nimeks Tunga, et nagu Leelo Tungla järgi… Tunga pidi keegi jalgpalliga seotud olema, kirjapilt võib erineda. Nüüd läksin küll juba hüüdnime peale aga koos eilse kirjaga on mul oma nimest 4 erinevat varianti mida siis inimesed kasutavad, kui ma eesnime ja perenime kombineerin saaks ka rohkem. Ja mu nimi ei ole keeruline 5 tähte eesnimes ja 5 perenimes.

Kadist sai ametlikus dokumendis meil Kadri ning alguses oli tööl tal nende Katide ja Kadride keskel oli Kadi olla päris keeruline ning hommikul rääkis üks sõber kuidas tema perenimest saab edukalt sõna Pärmseen, nii mõnegi paki peal.

Kuidas su nimi on? OK?

Eesti Post enam teatavasti laupäeviti kirjasid enam koju ei too, seda rõõmsamad on aga esmaspäevad, kui leiad postkastist 6(!) kirja/kaarti kus sinu nimi on peal. Tegelikult suisa 7, sest sõber Nele saadetud ümbrikust tuli kaks kaarti välja. :) Nelel ja Karinil on üldsed komme vahel kahekesi tulla ehk võtta minuga ühendust samal päeval, sel korral siis jõudsid minuni nende kaardid korraga.

Oh, tore esmaspäev.

Ma lähen taas. Kouksin just oma käekotist välja prinditud piletid, kus peal kirjas Helsinki-Hong Kong-Helsinki. Olin neid vist suures õnnes nädala juba kaasas kandnud, igaks juhuks. :) Nüüd on see siis välja öeldud, ma lähen ja veedan kuu aega Aasias. Täpset marsruuti veel ei tea aga Krisost tellisin ära Filipiinide, Malaisia ja Singapuri raamatud. Ning kui ma õigesti lugesin siis on 115 päeva aega väljalennuni.

Puhkuse osas sain kõrgemalt ülemuselt nõusoleku ehk jätkub traditisoon, et kevadet tervitan ma väljaspool kodumaad.

Aga praegu ootan ma kõige enam jõule. Panin aknalauale “jõulutuled”, mis tegelikult ei olegi nii väga jõulutulede moodi – mustvalged lilled ja valge valgus. Mitte piinavalt värviline ja vilkuv.  Pigem annab pimedas õhtus küünaldele lisaks mõnusat valgust.

Sõnaga võib haiget teha valusamini, kui lüües. Sõna võib olla suur või väike. Aga sõnadega võib nii palju nalja saada. Reedel istusime ümber ümmarguse laua ning rääkisime, rääkisime sellest, kes me oleme ehk püüdsime endeid lahti mõistatada.

Selle mängu tõi mulle uuesti meelde Tarantino film “Vääritud tõprad” ning mäng ise väga lihtne, sa oled keegi (kas kuulus või väljamõeldud) ning läbi küsimuste pead sa enda ära arvama. Iga eitava vastuse peale läheb mängukord järgmisele mängijale. Nii ma istusingi keset sõnu ja kuulsaid inimesi. :) ja naersin.

Teised jahtisid ka.

Olen trammirütmi oma ellu jälle sisse harjutanud ning igavuse peletamiseks (sest Tuulalt laenatud raamatu ma jätan jätkuvalt iga päev tööle) jälgin inimesi ning mõtlen sellest, et kes nad on. Hommikuti näod korduvad aga õhtuti oleks nagu uut filmi sattunud vaatama.

Eile oli üks neiu kellel kaasas läbipaistvas kilekotis pehmed, kollased täringud. Just sellised, mida auto peegli külge riputatakse, et võimalikult suured asjad su vaadet varjaksid. Võib-olla tuli ta just saamast kätte oma esimesi juhilubasid või ootab teda ees uus auto või läheb kellelegile külla, kellel on uus auto ja otsusatas siis kingituse viia. Täna hommikul ma magasin külmas trammis ning väljudes ei jõudnud ma neile kahele inimesele otsagi vaadata, kelle varvastel ma tallusin. Vabandust.

Aaaa, pildil on New York.

New Orleans, märts 2009

Kolmapäev. Kuulasin hommikul trammis Tõnu Raadiku plaati “Ränd” kohati kiskus mind kurvaks, ei ole hea. Pime oli ka täna juba jälle. Lumi, tule tagasi!

Ma ei tea kui paljud teist teavad sellist kord nädalas ilmuvat veebilehte nagu blogileht.ee. Mulle see ikka kolmapäeval meenub ning siis vaatan, et mida seal huvitavat siis on. Viimasel ajal on seal aga huvitavat järjest vähem. Kui sa igapäevaselt jälgid blog.tr.ee esilehte, siis vaevalt sealt midagi leiad. Samuti on mul ettepanek kategooria “kodu” ära vahetada kategooriaga “kokandus”, sest midagi muud seal tõesti ei ole. Alguses oli, nüüd enam mitte. (Igaks juhuks mainin, et kokandus blogide vastu ei ole mul midagi, endalgi üks selline). Kujundus… neid on seal mitu olnud ja  probleeme on igaühega aga arvan, et neil tasuks kaaluda ka piltide tagasitoomist sinna ehk kuvataks ka blogis leiduvad pildid, mida saab siis juba vastavale lingile vajutades blogis suuremalt näha vms. Olen aeg-ajalt juhtunud küsima ka inimeste käest, et kas sa blogilehte loed, tavaliselt on nad kuulnud, kuid ei jälgi iganädalaselt… minu sõbrad ei ole küll mingi arvestatav hulk inimesi, kuid märk seegi.

Sain hinge pealt nüüd ära, mitu nädalat juba tahtis sõrm sellel teemal klavituuri puutuda.

Ja nüüd tööle!

Saint John, USA märts 2009

Töö tõttu sattusin hetk tagasi Kriso raamatupoe kodulehele ning loomulikult eksisin ära reisijuhtide seksiooni (kogemata, ausalt) ja mul tõmbas praegu see käik kõhu liblikaid täis. Kas tõesti jälle on varst mida oodata? Mille nimel elada üle see pime talv.

Hambaarstid on kitlites ärimehed. Käisin ja pikutasin taas pool tunnikest ja olen neljakohalise summa võrra vaesem, võeti topelt. Tavaliselt maksan poole vähem. Nüüd ei teagi, kas oli tegemist keeruka tööga või asi selles, et vahetasin arsti. Minu eelmine arst seal kliinikus lihtsalt ei tööta enam aga töökoha läheduse tõttu ei hakka ka kohta kuhugi lasna ümber vahetama. Kahe nädala pärast jälle!

Tulin eile alevisse, et näha ema ja sõpra, viimast üle nii mitme kuu, et viimast kohtumist me meenutada ei suutnud.

Kuna hommikuti Tallinnast otse on siia ühistranspordiga keeruline saada, läksin läbi pärnu, kust haarasin kaasa vennapere. Seega, kõik olid üle pika aja taas koos, vaid Rain viibis oma pere seltsis.

Siin on nii veider olla, öösel sõbra juurest koju jalutades ei karda ma inimesi vaid koera kes naabri aias hagub. Väikese alevi asi.