kes varastas jõehobu?

Vat sellise asjaga olen mina viimastel päevadel tegelenud ning ei saanud ju siia ka seda pilti panemate jätta :) Kui rohkem tahate lugeda siis http://kookkook.wordpress.com

:)

Minu perekonnanimi ei ole väga keeruline, kuid siiski tahetakse mulle sinna tavaliselt surada kaks e-d ning lõpu v ära jätte, viimane variant perenimest on Lelo. Aga eile sain kõhukrambid, kui ühte erialassesse meililisti tuli kiri, kus minu eesnimest Liina oli Leelo saanud :) See ei ole küll esimene kord, on mul ka töökaaslane, kes mind niimoodi vahel kutsub ning 10.klassis uued klassivennad sattusid ka segadusse ning lõpuks panind mulle nimeks Tunga, et nagu Leelo Tungla järgi… Tunga pidi keegi jalgpalliga seotud olema, kirjapilt võib erineda. Nüüd läksin küll juba hüüdnime peale aga koos eilse kirjaga on mul oma nimest 4 erinevat varianti mida siis inimesed kasutavad, kui ma eesnime ja perenime kombineerin saaks ka rohkem. Ja mu nimi ei ole keeruline 5 tähte eesnimes ja 5 perenimes.

Kadist sai ametlikus dokumendis meil Kadri ning alguses oli tööl tal nende Katide ja Kadride keskel oli Kadi olla päris keeruline ning hommikul rääkis üks sõber kuidas tema perenimest saab edukalt sõna Pärmseen, nii mõnegi paki peal.

Kuidas su nimi on? OK?

Eesti Post enam teatavasti laupäeviti kirjasid enam koju ei too, seda rõõmsamad on aga esmaspäevad, kui leiad postkastist 6(!) kirja/kaarti kus sinu nimi on peal. Tegelikult suisa 7, sest sõber Nele saadetud ümbrikust tuli kaks kaarti välja. :) Nelel ja Karinil on üldsed komme vahel kahekesi tulla ehk võtta minuga ühendust samal päeval, sel korral siis jõudsid minuni nende kaardid korraga.

Oh, tore esmaspäev.

Ma lähen taas. Kouksin just oma käekotist välja prinditud piletid, kus peal kirjas Helsinki-Hong Kong-Helsinki. Olin neid vist suures õnnes nädala juba kaasas kandnud, igaks juhuks. :) Nüüd on see siis välja öeldud, ma lähen ja veedan kuu aega Aasias. Täpset marsruuti veel ei tea aga Krisost tellisin ära Filipiinide, Malaisia ja Singapuri raamatud. Ning kui ma õigesti lugesin siis on 115 päeva aega väljalennuni.

Puhkuse osas sain kõrgemalt ülemuselt nõusoleku ehk jätkub traditisoon, et kevadet tervitan ma väljaspool kodumaad.

Aga praegu ootan ma kõige enam jõule. Panin aknalauale “jõulutuled”, mis tegelikult ei olegi nii väga jõulutulede moodi – mustvalged lilled ja valge valgus. Mitte piinavalt värviline ja vilkuv.  Pigem annab pimedas õhtus küünaldele lisaks mõnusat valgust.

Sõnaga võib haiget teha valusamini, kui lüües. Sõna võib olla suur või väike. Aga sõnadega võib nii palju nalja saada. Reedel istusime ümber ümmarguse laua ning rääkisime, rääkisime sellest, kes me oleme ehk püüdsime endeid lahti mõistatada.

Selle mängu tõi mulle uuesti meelde Tarantino film “Vääritud tõprad” ning mäng ise väga lihtne, sa oled keegi (kas kuulus või väljamõeldud) ning läbi küsimuste pead sa enda ära arvama. Iga eitava vastuse peale läheb mängukord järgmisele mängijale. Nii ma istusingi keset sõnu ja kuulsaid inimesi. :) ja naersin.

Teised jahtisid ka.