kes varastas jõehobu?

Olen trammirütmi oma ellu jälle sisse harjutanud ning igavuse peletamiseks (sest Tuulalt laenatud raamatu ma jätan jätkuvalt iga päev tööle) jälgin inimesi ning mõtlen sellest, et kes nad on. Hommikuti näod korduvad aga õhtuti oleks nagu uut filmi sattunud vaatama.

Eile oli üks neiu kellel kaasas läbipaistvas kilekotis pehmed, kollased täringud. Just sellised, mida auto peegli külge riputatakse, et võimalikult suured asjad su vaadet varjaksid. Võib-olla tuli ta just saamast kätte oma esimesi juhilubasid või ootab teda ees uus auto või läheb kellelegile külla, kellel on uus auto ja otsusatas siis kingituse viia. Täna hommikul ma magasin külmas trammis ning väljudes ei jõudnud ma neile kahele inimesele otsagi vaadata, kelle varvastel ma tallusin. Vabandust.

Aaaa, pildil on New York.

New Orleans, märts 2009

Kolmapäev. Kuulasin hommikul trammis Tõnu Raadiku plaati “Ränd” kohati kiskus mind kurvaks, ei ole hea. Pime oli ka täna juba jälle. Lumi, tule tagasi!

Ma ei tea kui paljud teist teavad sellist kord nädalas ilmuvat veebilehte nagu blogileht.ee. Mulle see ikka kolmapäeval meenub ning siis vaatan, et mida seal huvitavat siis on. Viimasel ajal on seal aga huvitavat järjest vähem. Kui sa igapäevaselt jälgid blog.tr.ee esilehte, siis vaevalt sealt midagi leiad. Samuti on mul ettepanek kategooria “kodu” ära vahetada kategooriaga “kokandus”, sest midagi muud seal tõesti ei ole. Alguses oli, nüüd enam mitte. (Igaks juhuks mainin, et kokandus blogide vastu ei ole mul midagi, endalgi üks selline). Kujundus… neid on seal mitu olnud ja  probleeme on igaühega aga arvan, et neil tasuks kaaluda ka piltide tagasitoomist sinna ehk kuvataks ka blogis leiduvad pildid, mida saab siis juba vastavale lingile vajutades blogis suuremalt näha vms. Olen aeg-ajalt juhtunud küsima ka inimeste käest, et kas sa blogilehte loed, tavaliselt on nad kuulnud, kuid ei jälgi iganädalaselt… minu sõbrad ei ole küll mingi arvestatav hulk inimesi, kuid märk seegi.

Sain hinge pealt nüüd ära, mitu nädalat juba tahtis sõrm sellel teemal klavituuri puutuda.

Ja nüüd tööle!

Saint John, USA märts 2009

Töö tõttu sattusin hetk tagasi Kriso raamatupoe kodulehele ning loomulikult eksisin ära reisijuhtide seksiooni (kogemata, ausalt) ja mul tõmbas praegu see käik kõhu liblikaid täis. Kas tõesti jälle on varst mida oodata? Mille nimel elada üle see pime talv.

Hambaarstid on kitlites ärimehed. Käisin ja pikutasin taas pool tunnikest ja olen neljakohalise summa võrra vaesem, võeti topelt. Tavaliselt maksan poole vähem. Nüüd ei teagi, kas oli tegemist keeruka tööga või asi selles, et vahetasin arsti. Minu eelmine arst seal kliinikus lihtsalt ei tööta enam aga töökoha läheduse tõttu ei hakka ka kohta kuhugi lasna ümber vahetama. Kahe nädala pärast jälle!

Tulin eile alevisse, et näha ema ja sõpra, viimast üle nii mitme kuu, et viimast kohtumist me meenutada ei suutnud.

Kuna hommikuti Tallinnast otse on siia ühistranspordiga keeruline saada, läksin läbi pärnu, kust haarasin kaasa vennapere. Seega, kõik olid üle pika aja taas koos, vaid Rain viibis oma pere seltsis.

Siin on nii veider olla, öösel sõbra juurest koju jalutades ei karda ma inimesi vaid koera kes naabri aias hagub. Väikese alevi asi.