kes varastas jõehobu?

Aasta saabki otsa. Homme on 31. detsember ning reedet võtame juba vastu uue aasta numbriga ning esimesed kolm kuud harjutame selle kirjutamist, sest niikuinii enamus paneb vana rada pidi edasi 2009. Vanadest harjumustest on raske lahti saada, see mis meile emapiimaga sisse söödetud kipubki kogu elu meiega kaasas käima ning uusi traditisoone ning harjumusi on kuidagi võõristav vastu võtta.

Ma võin harjuda paljuga aga mida ma ei silma otsas ei salli on valetamine ning varjamine, täiesti läbinähtava asja peale ütlemine, et ei, mina seda ei teinud. Miks? Milleks seda vaja on? Kas lihtsam ei ole siis öelda, ära rääkida ning kõik on rahul. Tööl kohtan seda laste “häda”valet tihti. Selle asemel, et öelda, et nii ongi, räägitakse haigustest, unustamisest, vanaemadest. Prageu olen ma saavutanud staadiumi, kus ma ei usu enam mitte kedagi :) Tihti saan küsimuse peale, et kui ma klassijuhataja käest küsin kas sa olid haige, kas sa siis ka ikka olid haige? Vastuseks ei. Njah. Lapsest saab veel aru aga mida täiskasvanud kardavad?

Nii, nüüd on aega. Täna juba rekolidiliselt kolm postitust aga märkasin ka viimast fotojahi teemat, seega siit see nüüd tuleb. Teemaks kingitus ning kuna mulle piparkoogim amajad meeldivad ning sel aastal ma pisikesi piparkoogimaju kingiks meisterdasin seega pikka mõtlemist mida siia panna ei olnudki :)

Teised jahtisid ka!

Asjadest blogis visati õhku küsimus, et milline on sinu desktopi pilt? Kuna ma olen edev inimene ja et siia ka midagi kirjutada oleks siis postitan siia vastused. Kaks pilti on sellepärast, et üks on tööl (alumine)  ja teine kodus (ülemine). Tööarvuti taga olen ma kordades rohkem, kui kodus ning ebaõige oleks seda siit välja jätta. Vaatan, et üsna lagedad pildid siia saanud, sest minu “hobi” ebavajalikku ja ajutist pahna desktopile koguda sai tagasilöögi kui tööl viidi sisse uus süsteem, kus olenemata arvutist on sul kaasaskäiv desktop, seega on seal ruumi niivõrd vähe, et failide salvestamine sinna enam ei õnnestu. Pesitsevad sea vaid kiired shortcutid, et saada ligipääs failidele ning programmidele oleks minu jaoks võimalikult kiire.

Kodune desktop on aga lausa piinlikult puhas, sest arvuti on ka puhas, uus windows sai peale lastud ning seega kogu saast prügikasti ning vajalikud asjad välisele kõvakettale salvestatud, kindlasti on abiks olnud ka kiired pühad, sest arvutitagust aega on üsna vähe viimasel ajal.

Pildid aga peegeldavad mu reisikirge ning maailmade nägemise soovi, vahetan neid üsna tihti, kuigi koduläpaka peal oli pikka aega pilt isa nooruspõlvest on nüüd National Geographicu taustapildid ta välja vahetanud. Tööl olevat graafilift maailmakaarti aga ma lausa armastan.

Jõulud tulid ja läksid, nüüdseks on need möödanik ning päkapikke enam oodatat ei tasu. Võib-olla ainult Tallinnas, kui nad on teel Soome poole. Kuidagi kiire on olnud, et lõpuks kuhujuvad emotsioonid ühte punkti ning tahaks lihtsalt teki all istuda, kuid seda ei lubanud mul jõuluvana, kes vannapojale jõuluks 3D kinokülastuse kingikotti tõi ning nii ma veetsingi mõned päevad ägedat tädi mängides.

•  nüüd ma tean, et multikaid näitab meil kodus kanalitel 15,16 ja 17
• 18 on Baby TV ja see on nõme, kuigi vahel vaatamist kannatab
• enne magama minemist vaadanud filmi versioonina Alvin and the Chipmunks (lapsepõlves vaatasin ma saksa keeles multikat)
• rääkinud kell 12 voodi ääres, et päkapikud piiluvad ning on aeg magama minna
• tean mis on Hesburger ning mis kujutab endast laste eine (jah, ma tea, et ma olen viimane inimene kes sinna läheb aga see tundus nii lihtne ning ma olin üsna mõjutatav)
• olen näinud nii lugematul hulgal multikaid
• mänginud kesklinnas lumesõda või õigemini üritanud selle mängimist vältida
• kahe päeva jooksul sõitnud tervelt 6 korda trammiga,  jah, me lugesmine korrad üle
• söönud enne magama minemist tarretist ja jäätist (lapsevanemad, ärge parem lugege)
• käinud ahhaa keskuses ning proovinud kõiki asju pooleldi ning huvitavaid asju mitu korda
• näinud maakera südant
• vastanud küsimusele, et kui asi maksab 30 korooni ja ma annan triljon, siis kui palju ma tagasi saan? aga kui 20 krooni maksab?
• küpsetanud koos endast väiksemaga piparkooke
• saanud aru kui pikad võivad hommikud olla, kui sul on kodus 7. aastane poiss

Häid jätkuivadi pühi!

Pildil on õed-vend, kes enne pühi eestimaale saabudes vanematele pilti tahtsid kinkida. :)

Istun juba kolmandat päeva kodus, kaitsvalt sooja teki all, kuid palavikus. Keha hakkas ilmale vastu :) Istun, vahin telekat, sest lugeda ei jaksa ning vaatan kassiga tõtt (sellest ak pilt), kes viimastel päevadel hakkab juba oma käitumist parandama. Esimesel haiguse päeval elas oma elu, sest mida teda keelata ei jaksanud. Täna on juba õnneks teised lood.

Haigusega seoses, nimelt on mul perearst ikka veel kodukohas – 118 km kaugusel Tallinnast, jep, see sama arst kes vaatas mind üle ja 26 aastat tagasi, siis kui ma olin alles ilmavalgust näinud. Tema juurde külaskäigud on saatnud mind kogu mu elu ning nii raske on siin suures linnas uut valida, eriti kui sul on olemas praeguse arsti lauatelefon, mobiil ning arsti õe mobiil ka – nii igaks juhuks. Nii, et mul arst ikka veel siis seal aga haige olen ma Tallinnas ningseekord soovis mu  arst mulle saata ühte retsepti – täpsemalt DIGIretsepti, sest postiga läheb ju aega. Ütles, et võtku ma apteeki kaasa isikuttõendav dokument ja proovigu, äkki õnnestub. Õhtul Rain viiski mu siis sinna apteeki ja oh jah, parem oleks võinud koju jääda. Kuigi apteegis olid üleval sildid – DIGIRETSEPT! Sattus proviisor minu küsimise peale tõelisesse paanikasse. Silmnähtavalt tahtis ta minema joosta, sibeles ja ütles, et tema küll ei tea, talle ei ole näidatud ja üle-üldse kelle id-kaart sinna lugejasse käib, kas minu või tema??? :S Siis jooksis kuhugi taha ning tuli sekund hiljem välja teatega, et kas mul see roheline retsept ka ikka kaasas on? Mida??? Avaldasin arvamust, et milleks siis digiretsept on ning, et mu arst elab Tallinnast väljas ning ma ei ole teda näinud täna. Ta jäi siiski aga endale kindlaks, et enne ta ei proovi, kui mul on anda ka roheline retsept paberil, seal peab nurgas olema D täht (arsti väitel siiski seda vaja ei ole!). Seega, tulin ma sealt tulema siiski ilma igasuguse rohuta ning tervendan end kodus ise, sest laupäeviti kirjasid eesti post ei too, seega jõuaks minu paberretsept minuni alles esmaspäeval, kui ma loodetavasti juba tööl olen. 

Selle kogemuse valguses, ei ole ma kindel, kas meie apteekrid on valmis 1.jaanuarist digiretsepte väljastama… kahtlen. Süsteemi tahetakse kasutusele võtta liig kiirelt.

Esimene teadaolev elektriliste jõuluküünalde reklaam, 1900

Kas teadsite, et esimesed elektrilised jõuluküünlad riputas jõulupuule Thomas Edison aastal 1882? Mina ka ei teadnud, polnud isegi mõelnud sellele, et kust see kõik alguse on saanud. Kui küünlaid hakati jõulude puhul puudele panema 17. sajandil, siis 19. saj lõpus reklaamiti elektrilisi jõuluküünlaid välja kui ohutuid küünald ehk, kuigi ka mulle meeldib elav tuli on küünalde ja kuusepuuga see lugu, et õnnetuse korral võib kogu puu leekides olla. Jõulutulede ajaloost kirjutatakse siin ning täpsemalt siin.

Artiklit lugedes on aru saada, et Ameerikamaal on elava tule ehk küünalde jõulupuule panemise traditsioon ammu unustusse vajunud, kuidas muidu on võimalik artiklist lugeda, et küünlaid põletati vaid paar minutit õhtu jooksul ning ka siis istus perekond ümber kuuse liivaämbrid ning vesi läheduses. Eestimaal saab igatahes ka praegu poest osta kuuseküünalaid ning kinnitusi. :)  Kuigi ka meie maal ei ole küünalde süütamise tava ulatanud 17. sajanisse vaid siiski lähemale, sest talurahvale olid küünldas kallid.

“Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17. sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid. On küll teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei jätkunud” (BERTA)

Ohutusest rääkides, eks need esimesed elektrilised kuuseküünlad ei olnud ohutud: läksid tuliseks, samuti ka juhtmed ning kättesaadavad olid need vaid väga rikastele, ning neid sai ostmise asemel ka rentida, seda siis Ameerikamaal. Lapsepõlvest mäletan nõukaaegseid jõulutulesid, mis vahel pisikese pirni ümber sulasid ning seda iga kuuseehtimisega koos käivat traditisooni, kuidas pidi kõik pirinid üle kontrollma, ses kui üks oli lahti või katki, siis ka teised ei põlenud. Praeguste LED-lampidega on kindlasti lihtsam, need ju ei soojene. Kuid tõenäoliselt peab neid tihedamini välja vahetama, sest kuidas need vabrikud siis muidu end elus hoiaks, kui nad igavesi asju teeks. :)

Elektriliste jõulutledega on tänapäval ka see jama, et need kasvatavad kenaketi ju elektriarvet ning säästlikuse kohapealt ei ole need ju kõige ökonoomsemad, kuid õnneks ei ole Eestis veel sellist raiskamist nähtud nagu New Yorgis:

Tänapäevaseid uhkeid jõuluvalgustusi näete aga siit.

Öö on käes nin vahin silmad pulkas pead, palavik murdis mu maha kuid kuna ka uni seda enne tegi, siis nüüdseks on viimane mu maha jätnud. Kell on öö ning olen jõudnud otsusele, et homme jääb töökoha uks minu jaoks suletuks. Pea vastu Kadi. Ega ma rohkem ei jaksagi kirjutada, kui vaid seda, et pildil on naabrist päkapikk Hugo.

P.S Ringvate saates soovitati külmakorral riietuda kihiliselt, kasutada villast, vältida puuvillast ning kaitsta end tuule eest.

Alustuseks. Mina olin kaamera taga, mitte ees.

Öö on ning üsna harjumatu on olla kodus üksinda, keset töönädalat. Rain saadeti Soome koolitusele ning nii ma siin istun, suurest “ehmatusest” kell pool üks ja ikka üleval. Ei oska kohe magama minnagi. Tegin tööd ning tund aega tagasi alles lõpetasin, seega on mu arvuti taga istumine kah õigustatud nii ei õigustatud, et seljaga teleka poole olles “magasin” maha tänase välisilma doku, mida vaadata olin plaaninud. Kui ma homme midagi raamatutest teile sokin, siis andke andeks. Juhtub ka parimates peredes. Elagu majadnusaasta lõpud!

Inimesed on vaieldamatult minu meelis pildistamisobjekt, seega oli mul üsna lihtne leida siia mõned pildid. Ühel figureerin ka ise, et autoportree teema end õigustaks.

Väljas hakkas lund sadama ning sel puhul on ju paslik teha väike postitus. Väljas kisub juba talviselt külmaks ning peale eile õhtust bussi ootamist oleks pidanud endale siiski väikese jalavanni kodus lubama. Järgmine nädal miinus 18, loodan, et olete end selleks korralikult ette valmistanud.

See nädal on alanud ja juba kolmapäevani jõudnud üsna meeleolukalt. Raamatu esitlus Kolmes Ões, see oli mõnusalt hubane kuid samas kuidagi kohmetu, kaamerad ja forograafid ja väike armas ning küünlasärades ruum. Kõvahäälne kaameramees, kes toa taganurgas mobiiliga kõvasti inteka saamistest rääkis, arvates, et teda ei ole kosta. Tuntud ja tundmatud, pikad ja lühikesed, hiljem kohvik ning raamat, mis anti tasuta kaasa, sest kohale oli kutsutud ju ainult kõige lähemad tuttavad ning sõbrad. :) Ha-haa. Raamatu maksin ma kinni mupole, kes mu trammist maha tõstis ning väitis, et mul ID-pilet puudub. Vahetasime viisakusavaldusi ning naeratusi, lobisesime ning kirjutasime mulle välja trahvi 240 EEK. Nimelt ei olnud ma märganud SMS-i mis teavitas mind ID-pileti puudumisest. Arvasin algul, et ma ei saanudki seda aga eile telefonis surfates oli see täitsa olemas. Ju ma lihtsalt ei registreerinud selle saamist oma ajus ära. Mine sa võtta kinni.

Jõulud on täies hoos ning kaubanduslikust poolest ei lase ma end häirida, kuskilt poest läbi jalutades kuulan mõnuga aisakella ning kui inimesi ümber ei oleks, vast ümiseks kaasagi. Harjumäe uisuväljakul “laulis” eile Frank Sinatra, kuidagi suurlinna tunne tuli peale, just nagu filmis, oleks siin paslik öelda. Pean siin ka maha hõikama, et eile avati Meistrite Hoovis väike ja tore kauplus Emma Leppermann koos lõkke, muusika ning soojade inimestega, kes ilma siiski ei suutnud soojaks kütta aga südame natuke küll. Oh, mind romantikut.

 P.S pilt on mobiiliga tehtud, seepärast kvaliteediprobleemid ja pärit siis eilselt ürituselt.