Aasta saabki otsa. Homme on 31. detsember ning reedet võtame juba vastu uue aasta numbriga ning esimesed kolm kuud harjutame selle kirjutamist, sest niikuinii enamus paneb vana rada pidi edasi 2009. Vanadest harjumustest on raske lahti saada, see mis meile emapiimaga sisse söödetud kipubki kogu elu meiega kaasas käima ning uusi traditisoone ning harjumusi on kuidagi võõristav vastu võtta.

Ma võin harjuda paljuga aga mida ma ei silma otsas ei salli on valetamine ning varjamine, täiesti läbinähtava asja peale ütlemine, et ei, mina seda ei teinud. Miks? Milleks seda vaja on? Kas lihtsam ei ole siis öelda, ära rääkida ning kõik on rahul. Tööl kohtan seda laste “häda”valet tihti. Selle asemel, et öelda, et nii ongi, räägitakse haigustest, unustamisest, vanaemadest. Prageu olen ma saavutanud staadiumi, kus ma ei usu enam mitte kedagi :) Tihti saan küsimuse peale, et kui ma klassijuhataja käest küsin kas sa olid haige, kas sa siis ka ikka olid haige? Vastuseks ei. Njah. Lapsest saab veel aru aga mida täiskasvanud kardavad?