kes varastas jõehobu?

Esimene teadaolev elektriliste jõuluküünalde reklaam, 1900

Kas teadsite, et esimesed elektrilised jõuluküünlad riputas jõulupuule Thomas Edison aastal 1882? Mina ka ei teadnud, polnud isegi mõelnud sellele, et kust see kõik alguse on saanud. Kui küünlaid hakati jõulude puhul puudele panema 17. sajandil, siis 19. saj lõpus reklaamiti elektrilisi jõuluküünlaid välja kui ohutuid küünald ehk, kuigi ka mulle meeldib elav tuli on küünalde ja kuusepuuga see lugu, et õnnetuse korral võib kogu puu leekides olla. Jõulutulede ajaloost kirjutatakse siin ning täpsemalt siin.

Artiklit lugedes on aru saada, et Ameerikamaal on elava tule ehk küünalde jõulupuule panemise traditsioon ammu unustusse vajunud, kuidas muidu on võimalik artiklist lugeda, et küünlaid põletati vaid paar minutit õhtu jooksul ning ka siis istus perekond ümber kuuse liivaämbrid ning vesi läheduses. Eestimaal saab igatahes ka praegu poest osta kuuseküünalaid ning kinnitusi. :)  Kuigi ka meie maal ei ole küünalde süütamise tava ulatanud 17. sajanisse vaid siiski lähemale, sest talurahvale olid küünldas kallid.

“Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17. sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid. On küll teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei jätkunud” (BERTA)

Ohutusest rääkides, eks need esimesed elektrilised kuuseküünlad ei olnud ohutud: läksid tuliseks, samuti ka juhtmed ning kättesaadavad olid need vaid väga rikastele, ning neid sai ostmise asemel ka rentida, seda siis Ameerikamaal. Lapsepõlvest mäletan nõukaaegseid jõulutulesid, mis vahel pisikese pirni ümber sulasid ning seda iga kuuseehtimisega koos käivat traditisooni, kuidas pidi kõik pirinid üle kontrollma, ses kui üks oli lahti või katki, siis ka teised ei põlenud. Praeguste LED-lampidega on kindlasti lihtsam, need ju ei soojene. Kuid tõenäoliselt peab neid tihedamini välja vahetama, sest kuidas need vabrikud siis muidu end elus hoiaks, kui nad igavesi asju teeks. :)

Elektriliste jõulutledega on tänapäval ka see jama, et need kasvatavad kenaketi ju elektriarvet ning säästlikuse kohapealt ei ole need ju kõige ökonoomsemad, kuid õnneks ei ole Eestis veel sellist raiskamist nähtud nagu New Yorgis:

Tänapäevaseid uhkeid jõuluvalgustusi näete aga siit.

Öö on käes nin vahin silmad pulkas pead, palavik murdis mu maha kuid kuna ka uni seda enne tegi, siis nüüdseks on viimane mu maha jätnud. Kell on öö ning olen jõudnud otsusele, et homme jääb töökoha uks minu jaoks suletuks. Pea vastu Kadi. Ega ma rohkem ei jaksagi kirjutada, kui vaid seda, et pildil on naabrist päkapikk Hugo.

P.S Ringvate saates soovitati külmakorral riietuda kihiliselt, kasutada villast, vältida puuvillast ning kaitsta end tuule eest.

Alustuseks. Mina olin kaamera taga, mitte ees.

Öö on ning üsna harjumatu on olla kodus üksinda, keset töönädalat. Rain saadeti Soome koolitusele ning nii ma siin istun, suurest “ehmatusest” kell pool üks ja ikka üleval. Ei oska kohe magama minnagi. Tegin tööd ning tund aega tagasi alles lõpetasin, seega on mu arvuti taga istumine kah õigustatud nii ei õigustatud, et seljaga teleka poole olles “magasin” maha tänase välisilma doku, mida vaadata olin plaaninud. Kui ma homme midagi raamatutest teile sokin, siis andke andeks. Juhtub ka parimates peredes. Elagu majadnusaasta lõpud!

Inimesed on vaieldamatult minu meelis pildistamisobjekt, seega oli mul üsna lihtne leida siia mõned pildid. Ühel figureerin ka ise, et autoportree teema end õigustaks.

Väljas hakkas lund sadama ning sel puhul on ju paslik teha väike postitus. Väljas kisub juba talviselt külmaks ning peale eile õhtust bussi ootamist oleks pidanud endale siiski väikese jalavanni kodus lubama. Järgmine nädal miinus 18, loodan, et olete end selleks korralikult ette valmistanud.

See nädal on alanud ja juba kolmapäevani jõudnud üsna meeleolukalt. Raamatu esitlus Kolmes Ões, see oli mõnusalt hubane kuid samas kuidagi kohmetu, kaamerad ja forograafid ja väike armas ning küünlasärades ruum. Kõvahäälne kaameramees, kes toa taganurgas mobiiliga kõvasti inteka saamistest rääkis, arvates, et teda ei ole kosta. Tuntud ja tundmatud, pikad ja lühikesed, hiljem kohvik ning raamat, mis anti tasuta kaasa, sest kohale oli kutsutud ju ainult kõige lähemad tuttavad ning sõbrad. :) Ha-haa. Raamatu maksin ma kinni mupole, kes mu trammist maha tõstis ning väitis, et mul ID-pilet puudub. Vahetasime viisakusavaldusi ning naeratusi, lobisesime ning kirjutasime mulle välja trahvi 240 EEK. Nimelt ei olnud ma märganud SMS-i mis teavitas mind ID-pileti puudumisest. Arvasin algul, et ma ei saanudki seda aga eile telefonis surfates oli see täitsa olemas. Ju ma lihtsalt ei registreerinud selle saamist oma ajus ära. Mine sa võtta kinni.

Jõulud on täies hoos ning kaubanduslikust poolest ei lase ma end häirida, kuskilt poest läbi jalutades kuulan mõnuga aisakella ning kui inimesi ümber ei oleks, vast ümiseks kaasagi. Harjumäe uisuväljakul “laulis” eile Frank Sinatra, kuidagi suurlinna tunne tuli peale, just nagu filmis, oleks siin paslik öelda. Pean siin ka maha hõikama, et eile avati Meistrite Hoovis väike ja tore kauplus Emma Leppermann koos lõkke, muusika ning soojade inimestega, kes ilma siiski ei suutnud soojaks kütta aga südame natuke küll. Oh, mind romantikut.

 P.S pilt on mobiiliga tehtud, seepärast kvaliteediprobleemid ja pärit siis eilselt ürituselt.