kes varastas jõehobu?

Hetz arvas, et ma võiksin teha. Kes olen mina, et vastu vaideln. Seega palun. Avatult ja avameelselt.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei saanud. Tean ainult seda, et nimeks sooviti sellist nime mida ei saa lühendada ja ei olegi lühendatud, teisendatakse hoopis.

2. Millal viimati nutsid?
Kuigi ma olen üsna pisararohke, ma tõesti hetkel ei mäleta. See on vist hea. Aaaa… võib-olla jaanuari alguses aga siis oli põhjust ka.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ma olen rahul, kuid mu käekirjal on mitu varianti, seega mitte kõik neist.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Lõunat söön ma tavaliselt siin koolis, seega lemmikuks on kõik mis siintehtud ei ole. Vahel on hea majast välja saada.

5. Kas sul on lapsi?
Eip.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Eitavalt ei saa ju vastata, ma arvan, et oleks küll.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Kuidas võtta, vahel olen, tihti mitte. Eile üks õpilane küll ütles, et ma olen irooniline aga ma vaid küsisin ta käest, et ega ta ruumiga ei eksinud, puhvet asub alumisel korrusel.

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Jep, aasta oli siis… peale jaanipäeva.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ei, ma eelistaks langevarjuhüpet ja õhupallisõitu.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Ma ei söö neid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Kui kätte ei saa, siis vast peab.

12. Kas pead end tugevaks?
Ma ise ei pea aga kui ma end mõne teisega võrdlen, siis ma arvan, et pole vigagi. Me räägime siin erinevatest vaimset pinget pakutavatest situatsioonidest. Ja kui ma end mõne teise teisega võrdlen, siis issand halasta milline möku ma olen.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Marjasorbett, ausalt.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Oleneb, mis tähelepanu tõmbab, nii heas kui halvas mõttes aga tavaliselt riietust.

15. Roosa või punane?
Punane või vanaroosa

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Liigne emotsionaalsus

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Rahu, mitte maailma. Rahu enda sees. Seda, et ma oleksin rahul sellega mis mul on, kartmata, et tehtud valikud mind kunagi kahetsema panevad.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Heegelnõela

19. Mida hetkel igatsed?
Voodit ja tekki

20. Mida viimati sõid?
Rukkipala, kurgi ja suitsuvorstiga

21. Mida hetkel kuulad?
Seda kuidas õpilased tundi kiirustavad ning vaikselt omavahel bioloogiast vestlevad

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Kollane

23. Lemmiklõhn?
Kevade lõhn, see mis esimeste soojade ilmadega tuleb.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Tuulaga, 2 sek tagasi

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Tugitoolisportlusest ma nakatunud ei ole aga viimasel ajal on eriti hea vaadata, kuidas viis eestlast tihti halba süüa teevad ning end piinlikesse olukordadesse panevad. Go Estonia! Go!

26. Su juuksevärv?
Kartulikoor päris ei ole, midagi punast on vist ka ehk lihtsalt hele.

27. Su silmade värv?
Raini käest küsisin, ta vastas ausalt, et ei tea. Oleneb. Vahel hall, vahel roheline, ühekorra oli kirju.

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, prillid on toredad.

29. Lemmiktoit?
Midagi eksootilist. Kuid vahel tahan nii ema tehtud kartuliputru või kartulisalatit.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Siin ei anna ju valida. Ma valiks hea filmi, on ta siis õudukas või õnneliku lõpuga, see ei oma tähtsust.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
“It’s complicated”. Eile, kinos

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Musta

33. Suvi või talv?
Kevad

34. Kallistused või suudlused?
Oleneb inimesest, sõpradega ma tavaliselt kallistan.

35. Lemmikmagustoit?
Jäätis

36. Mis raamatut hetkel loed?
Mul on mitu pooleli:„Stalini lehmad“, üks reisiraamat ja siis LP-d „Philippines“ „Thailand“ „Malaysia“

37. Mida su hiirematt kujutab?
Tööl? Šveitsi lipp. Kodus ei olegi matti

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Eile õhtul seda ETV ja ETV2 projekti „Armastus kolme apelsini vastu“ esietendusest

39. Lemmikheli?
Vaikus

40. Rolling Stones või The Beatles?
Mõlemad

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Praeguse seisuga Ameerika Ühendriigid

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma tahaks, et mul oleks võimalus mõtteid lugeda, või mingi kuues meel, või oleks ma finantsgeenius aga kahjuks neid mul ei ole. Kui oskus piinlikesse olukordadesse jääda on eriline, siis ma olen meister.

43. Kus sa sündisid?
Pärnu haiglas

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Pole lugenud

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Iga päev on siin uusi nägusid aga päris tutvusin, tutvusin… ma ei mäleta, olen viimasel ajal üsna igav olnud.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Ei ütle, kuigi tegelikult neid on. Veider on see, et kui jälgid blogimaastiku ja loed ja näed siis ühel hetkel kui elus inimene tänaval vastu jalutab tahaks tere öelda ja elust rääkida, et kuidas läinud on aga ei saa ju. Imelik oleks. Aga nii on juba küll, et omavahelistes vestlustes ei räägita mitte selles, et mis kuulsust on nähtud, vaid ka seda, kui mõni seltskonnas teatud blogipidaja tänaval vastu on jalutanud.

46. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Kas just blogi, mis ma sest ostan kui veebis saab ka lugeda. Aga raamatu võiks kirjutada nii mõnigi.

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma arvan, et naine

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Mõne rändlinnuna. Aga mitte hallvarese, sest nende jaoks on eesti lõuna (räägitakse, et talvel siin olevad linud tulevad meile põhja poolt).

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Osatleja ja Tuduhiir :) Ja ülejäänud kaheksa on vabatahtlikuse alusel.

Viimasel ajal on palju räägitud külmast ja külmapühadest kooliõpilastele. Ma ei mäelta ka ma ise kunagi neid pühasid pidasin, korra-paar vast ikka sai aga praeguste temperatuuride juures, kus tuulekülma viskas eelnevatel päevadel isegi Tallinnas -30 siis seda enam. Töötades Tallinna kesklinna koolis siis märgatavat õpilaste kadu minu silmad ei näe. Kaminu väite peale, et külmapühad on sel juhul kui kooli ja kodu vahel ei ole korraldatud transporti, on tulnud vastuväited. Võtsin siis sotsiaalministri määruse lahti ja mul siiski oli õigus. Seda, kas korraldatud transport on ühistransport, ma ei tea. Arvan, et mitte…

§ 9. Temperatuuri mõju õppetegevuse korraldamisele

…

(2) Õppetegevuse korraldamisel arvestatakse välisõhu temperatuuri ja tuule kiiruse koosmõjust sõltuvat tuule-külma indeksit ning organismile tegelikult toimivat välisõhu temperatuuri.

(3) Õppetunnid võib ära jätta, kui sõit kooli ja tagasi ei ole korraldatud ja tegelikult toimiv välisõhu temperatuur on:
1) miinus 20 ºC ja madalam 1.–6. klassis;
2) miinus 25 ºC ja madalam 7.–9. klassis.

…

(6) Tegelikult toimivat välisõhu temperatuuri hinnatakse Eesti meteoroloogia ja hüdroloogiainstituudi veebilehel http://www.emhi.ee avaldatud igapäevaste ilmavaatluste andmete ja Terviseameti veebilehel avaldatud tuule-külma indeksi tabeli alusel.

Tallinna linnas -29 kraadi tuulkülma, niisama külma on -24.9 (EMHI). Trammikülma minul 15 minutit, kraade ei oska öelda. Kodu ja töö vahel on natuke üle viie kilomeetri teed, mille läbin trammiga. Mille k….pärast on trammis normaalne, et sellise ilmaga ei lülitata kütet sisse? Hingeaur külmus prilli peal ära. Tramme ei köeta ju puudega vaid elektriga ning vastupidiselt küttepuudele peaks viimast me riigis ikka olema.

Kahtlustan, et tegemist ei ole trammijuhi enese lohakuga, sest kui ma ei eksi siis eelmisel korral kui sama portsu sisse sattusin oli vist tegemist samal kella-ajal väljunud trammiga. Reisisaatja oli küll sama ja tuli Balti jaamast peale. Trammi nr. 133. Tegelikult, äkki ongi trammijuht hoopis, ega ma eelmisel korral ju tramminumbrit ei vaadanud. Lihtsalt seekord jäi silma.

Tahaks kuhugi kaevata aga ma ei ole seda tüüpi inimene, et kohe helistama hakkab või kaebekirju kirjutama. Kannatan eestlaslikult ja virisen.

1h tööl ja ikka külm sees.

Minul käib kõik hooti. Kuna igapäevane palgatöö eriliselt palju loomingulisust ei sisalda, siis pean selle kuskil korvama ning Raini õnnetuseks on selleks kohaks siis tavaliselt korteri neli seina. (Lohutus: peaasi, et ma maailma ei hakka – tean omast kogemusest – kaasneb intensiivne lõhn.) Olen sattunud kudumise lainele. See kõlab kuidagi nii kodukanalikult, et endalegi hakkab natuke hale aga nu jah, mis teha. Söögivalmistamise tuhin on läinud kudumistuhinaks üle, nii, et eile käed juba valutasid. Ma küll naudin neid nn käsitööblogisid, kuid ise ei taha veel sinnani jõuda ning mind teades ega vast ei jõua ka, püsivus puudub. Kõige pikemaajalisem hobi on mul fotoaparaadi kaasaskandmine olnud ning loodan, et see hobi ka jääb kõigist teistest peamiseks.

Jaanuari viimane nädal, uh, 11 kuud veel ja siis on juba jõulud.

Ma tean küll, et olen lootusetult om apostitusega hiljaks jäänud aga nagu vanarahvas ütles “parem hilja kui mitte kunagi”. Peakatted noppisin eelmise kevadeisel usa tripil. Enamus pilte on Miamist, üks New Yorgist, üks St. Thomase saarelt ning üks St.Johni saarelt. Nii palju kui on erinevaid inimesi on erinevaid peakatteid, hetkel koon endale ka üht – vahelduva eduga.

Hommikul esimese asjana televiisorist kuulda, et sinu elukoha  kandis on plahvatanud elumaja ei ole just kõige meeliülendavam. Perekonnale rahustuseks, maja on minust eemal (kontrollisin kaardilt, nimelt tervelt 1,4 km poolsaare tipu suunas). Meie eelmisel aastal tuule alla võtnud katus püsib ka siiamaani veel korralikult peal. Naabrid on vaiksed ja tuba soe.

Mõtlesin ise, et huvitav kas ma kuulsin seda pauku, sest kella poole kolme ajal ma vaatasin kella… aga millegipärast ei arva ma, et see pauk nii suur võis olla. Vaatasin ma kella ka pool 6 ja 6:29, viimase peale siis ärkasingi ning nüüd olen juba tööl.

Terve Tallinn on ilu täis. Jalutad ringi ja tunned end justkui keset talve võlumaad ning paarikaupa jalutavad lumememmed ei tundugi muinasjutt. Jalutades on tunne, et järgmisel hetkel keeravad nad nurga tagant välja.

Kuna kogu Tallinn on hetkel justkui loodus siis pean ma tunnistama, et ma ei oska loodust pildistada. Ma võin need klõpsud ära teha, kuid ma ei ole kunagi rahul. Inimesed on minu vaieldamatud lemmikud, iseäranis väga fotogeeniline Tuula, kes eile pildile kui lumekuninganna jäi.

Hommikul lahendasin saladuse miks bussides alati soojem on kui trammis… nimelt peab bussijuht hingama seda sama õhku mis reisjad, kuid trammis on trammijuht eraldatud. Reisisaatja tuli ka alles Balti jaamas peale, ei saanud temagi trammijuhile kurta. Hoiame pöialt, et ma seekord haigeks ei jää.

Pilt on tehtud 4. jaanuar 2010, kell 12:39 trammis 4, numbriga 110.

Ma olin kuulnud magavatest reisisaatjatest, jah, neist suurepärastest vajalikest sotsiaalsetel töökohal töötavatest inimestest. Näinud ei olnud, täna nägin ja ega ma kade ei ole, näitan teile ka kui vajalik see töökoht on. Video oleks lõbusam olnud, sest pea tonksas ning silmad tulid korra lahti ka, kui keegi teda kotiga koksas aga seda juhtus vaid sekundiks. Peatuses ei pea ju ometi ka ringi vaatama. Head und!

Ma ei ütle, et kõik reisisaatjad sellised on, kaugeltki mitte, kord sõitsin bussis neiuga, kelle tegevusest oli reaalset kasu. Ta käis ringi, vaatas, et inimesed istuma saaks, vestles, kutus inimesi bussile, sest bussi number oli ees kustunud ning see tekitas segadust. Ta ei häbenenud mida ta tegi ning tegi seda naeratus näol. Teisest küjest on mul hommikuti tihti au sõita ühes trammis habemikust eestlasest vanamehega (ma ei suuda tema poole muud moodi pöörduda), kes vahel loeb hommikuses vaikses trammis kogu tee Kroonikat, istudes ise aknapool ning mõni reisja istub siis tema kõrval – vaatamata kas tuleb peale mõni vanem inime, või keegi kes vajab abi. Vahel aga istub ta jalg üle põlve nii, et takistab liiklust – vähemalt hommikuti ta lihtsalt seal on, sõidab. Sellistel hetkedel tahaks ka ise trammiga sõitmise eest raha saada. Milleks peale maksta? Ning pole ma ka varem näinud, et täiesti reisja ei tuleks emale appi lapsevankri tõstmisel või vanema inimese trammist välja või peale aitamisel. Reisisaatjatest on nii palju kirjutatud, räägitud ning ka mina võiksingi kirjutama jääda aga siinkohal pean punkti panema.

2. jaanuari puhul võtan kokku 1. jaanuari. Kena ilma ning uue aasta puhul kraapisime auto lume alt välja ning sõitsime loodust nautima, järgmine kord astusin autost välja üle käsipiduri ronides, et väljuda juhi poolt. Kõik teised tulid ka loodust nautima Jägaka joa juurde ning kitsas tee, autode rohkus ning libedus viisid meie auto ühe küljega viltu kraavi poole. Lihtsalt umbes 10 km tunnis sõites. Nüüd teen märkmikusse märke, et kaks korda oleme olnud mudas, nüüd lumega kraavis. Abilised lohutasid meid sellega, et ju teil tuleb 2010-nes aasta õnnelik. :)