kes varastas jõehobu?

Hommikul esimese asjana televiisorist kuulda, et sinu elukoha  kandis on plahvatanud elumaja ei ole just kõige meeliülendavam. Perekonnale rahustuseks, maja on minust eemal (kontrollisin kaardilt, nimelt tervelt 1,4 km poolsaare tipu suunas). Meie eelmisel aastal tuule alla võtnud katus püsib ka siiamaani veel korralikult peal. Naabrid on vaiksed ja tuba soe.

Mõtlesin ise, et huvitav kas ma kuulsin seda pauku, sest kella poole kolme ajal ma vaatasin kella… aga millegipärast ei arva ma, et see pauk nii suur võis olla. Vaatasin ma kella ka pool 6 ja 6:29, viimase peale siis ärkasingi ning nüüd olen juba tööl.

Terve Tallinn on ilu täis. Jalutad ringi ja tunned end justkui keset talve võlumaad ning paarikaupa jalutavad lumememmed ei tundugi muinasjutt. Jalutades on tunne, et järgmisel hetkel keeravad nad nurga tagant välja.

Kuna kogu Tallinn on hetkel justkui loodus siis pean ma tunnistama, et ma ei oska loodust pildistada. Ma võin need klõpsud ära teha, kuid ma ei ole kunagi rahul. Inimesed on minu vaieldamatud lemmikud, iseäranis väga fotogeeniline Tuula, kes eile pildile kui lumekuninganna jäi.

Hommikul lahendasin saladuse miks bussides alati soojem on kui trammis… nimelt peab bussijuht hingama seda sama õhku mis reisjad, kuid trammis on trammijuht eraldatud. Reisisaatja tuli ka alles Balti jaamas peale, ei saanud temagi trammijuhile kurta. Hoiame pöialt, et ma seekord haigeks ei jää.

Pilt on tehtud 4. jaanuar 2010, kell 12:39 trammis 4, numbriga 110.

Ma olin kuulnud magavatest reisisaatjatest, jah, neist suurepärastest vajalikest sotsiaalsetel töökohal töötavatest inimestest. Näinud ei olnud, täna nägin ja ega ma kade ei ole, näitan teile ka kui vajalik see töökoht on. Video oleks lõbusam olnud, sest pea tonksas ning silmad tulid korra lahti ka, kui keegi teda kotiga koksas aga seda juhtus vaid sekundiks. Peatuses ei pea ju ometi ka ringi vaatama. Head und!

Ma ei ütle, et kõik reisisaatjad sellised on, kaugeltki mitte, kord sõitsin bussis neiuga, kelle tegevusest oli reaalset kasu. Ta käis ringi, vaatas, et inimesed istuma saaks, vestles, kutus inimesi bussile, sest bussi number oli ees kustunud ning see tekitas segadust. Ta ei häbenenud mida ta tegi ning tegi seda naeratus näol. Teisest küjest on mul hommikuti tihti au sõita ühes trammis habemikust eestlasest vanamehega (ma ei suuda tema poole muud moodi pöörduda), kes vahel loeb hommikuses vaikses trammis kogu tee Kroonikat, istudes ise aknapool ning mõni reisja istub siis tema kõrval – vaatamata kas tuleb peale mõni vanem inime, või keegi kes vajab abi. Vahel aga istub ta jalg üle põlve nii, et takistab liiklust – vähemalt hommikuti ta lihtsalt seal on, sõidab. Sellistel hetkedel tahaks ka ise trammiga sõitmise eest raha saada. Milleks peale maksta? Ning pole ma ka varem näinud, et täiesti reisja ei tuleks emale appi lapsevankri tõstmisel või vanema inimese trammist välja või peale aitamisel. Reisisaatjatest on nii palju kirjutatud, räägitud ning ka mina võiksingi kirjutama jääda aga siinkohal pean punkti panema.

2. jaanuari puhul võtan kokku 1. jaanuari. Kena ilma ning uue aasta puhul kraapisime auto lume alt välja ning sõitsime loodust nautima, järgmine kord astusin autost välja üle käsipiduri ronides, et väljuda juhi poolt. Kõik teised tulid ka loodust nautima Jägaka joa juurde ning kitsas tee, autode rohkus ning libedus viisid meie auto ühe küljega viltu kraavi poole. Lihtsalt umbes 10 km tunnis sõites. Nüüd teen märkmikusse märke, et kaks korda oleme olnud mudas, nüüd lumega kraavis. Abilised lohutasid meid sellega, et ju teil tuleb 2010-nes aasta õnnelik. :)