Laupäevaõhtune äkkiidee kohvikusse minna lõppes kinos Artis ning siinkohal tahaks sõna võttagi, nimelt Solääris on end välja reklaaminud kui kultuurikeskust, siis miks need kultuuriasutused nii nurgataha kõik peidetud on? Kui ma ei teaks, et seal kuskil on kontserdisaal ja suisa kaks kino, siis ma ei oskaks seda mitte kahtlustadagi. Ja tänane uuring tõi pinnale ka tõsiasja, et kino Sõprus on siis nüüdseks ajaloo osaks saanud. Ma olin selle uudise küll maha maganud, et detsember selle kino viimaseks tegutsemise kuuks jääb. Oleks veel korragi sinna toolile võinud end sättida. Ning vähemalt hetkel ei saa Artisest jäätisekokteili! Tahan Sõprust tagasi :)

“Lohetätoveeringuga tüdruk” oli pinget täis film, vähemalt minu jaoks. Koohvikus mobiisest internetist filmi tutvustust vaadates ehmatasid need pildid mind natuke ära ja eks nad ole natuke eksitavad ka, kuid ei anna filmist pilti enne, kui näinud oled. Eks ma olin kuulnud raamatu autori Stig Larssoni nime ning raamatute edu oli ka minu kõrvu jäänud ja kõik need intriigid seal ümber aga bestsellerid tavaliselt peletavd mind pigem eemale, kui tõmbavad lugema ning ega see sisu raamatuna poleks päris minu cup of tea olnud. Eks saab näha mis käiki Hollywoodi mehed sellest raamatust veel kokku keeravad, põnev igatahes. Aaa, rootsikeelne originaalpealkiri “Män som hatar kvinnor” ehk “mehed kes vihkavad naisi” avab filmi natuke paremini.

“Taking away a person’s control of her own life–meaning her bank account–is one of the greatest infringements a democracy can impose, especially when it applies to young people. It is an infringement even if the intent may be perceived as benign and socially valid (180). ”
— Stieg Larsson (The Girl with the Dragon Tattoo)