Normaalsed tööpäeva hommikud algavad mul koos terevisooniga ning nende intervjuudega. Täna oli seal psühholoog Tiiu Meres kes lubas endale üldsituse millest ka mina end puudutatuna tundsin.

„Võib-olla on nii, et vanemate hulgas, kes on jäänud üksi, on rohkem neid, kes on konfliktsed või raske iseloomuga ja tõenäoliselt, kas siis pärilikult või ka õppimise kaudu, võivad nende lapsedki samade hädadega olla.“

Tarbija 24-s nüüd kommentaarides vaieldakse, et see on välja rebitud tsitaat aga ka mulle hakkas see hommikul kõrva pigem väitena mitte lihtsalt ühe lausena paljudest. Hiljem ta küll parandas, et iga juhtum on erinev kui miks siis üldse sellist väidet õhku visata?

Ma olen üksikvanema laps. Aga minu ema on kõike muud kui konfliktne! Kui ma nüüd üldistustesse laskuks siis võiks psühholoogi väitest välja lugeda seda, et üksikvanem on sellepärast üksi kuna nad ei saa teistega läbi? Ok. Ma ei lasku sinnani. Pigem usun, et see ema või isa peab seisma kahe eest, seetõttu ei saagi ta nii kergelt alla anda. Ta peabki võitlema ning sealjuures tihti seda mitte vabatahtlikult. Ta peab võitlema selle eest, et teine vanem toetaks ka lapse kasvamist. Ta peab töötama mitme koha peal, et lastele inimväärset elu pakkuda ning seda kõike ilma vaba ajata, sest lapsed on ju tema juures ning puhkamiseks aega ei ole.

Kuskilt mujalt on mul jäänud kõrvu eemal elava isa väide, et miks ma pean seda raha laste emale andma? Ma ju tean, et see ei lähe ainult lastele. Annaks otse lastele, et nad ise teavad mida nad teevad! Milline ignorantsus! Üür ei maksa ennast ise, soe ei tule tuppa tasuta! Lastega koos elav vanem peab selle eest maksma (üksinda!), selleks ongi ju abi vaja, mitte selleks, et osta kommi ja šokolaadi, kuigi lapsena on ka see vahel vajalik. Muide, kahe vanema vahel pendeldavad lapsed õpivad väga kiirelt ära manipuleerimise nii, et vanem ei saa sellest arugi kui neid ümber sõrme keeratakse. Aga samas annab selline elu iseseisvuse, vastutustunde, sest emal-isal ei ole aega istuda su kõrval ning lahendada koos koolitükke, sa pead ise hakkama saama. Eks see on andnud mingi ebakindluse, klammerdamis vajaduse, hoida kinni sellest mis on, kartuse, et sinuga läheb ka nii. Kuid ma ei usu, et see halb oleks, rääkimata veel psühholoogilisest masohhismist nagu üks Hery väidab ehk kommentaar psühholoogi huviliselt:

Henry : Mina ei ole psühholoog, kuid olen olnud pikka aega psühholoogi huviline isikliku arengu eesmärgil ja kokkuvõttest pean antud seisukohaga nõustuma. Mina näiteks pikka suhet ei plaani neiuga, kelle lapsepõlve kodu pole olnud kvaliteetne. Te ei kujuta ettegi ilmselt kui palju probleeme suudavad genereerida erinevad naised, kes ei ole kasvanud nö. heas peres. Ma olen seda OMA NAHAL korduvalt tunda saanud. Ma jätan need naised sellisetele meestele, kel on endal ka kalduvusi psühholoogiliseks masohhismis.
Rahuarmastav mees.

 

Kõike head soovides,
Teie mitte kvaliteetne naine (praak)

P.S pilt on New Yorgist