kes varastas jõehobu?

Kulutasime oma päikselise pühapäevase päeva shoppamiseks, kuigi ega see õige tegu olnud, sest koos Valentinipäevaga otsustas nii mõnigi keskus tuua välja plärisevad kõlarid need põhja keerata ning superstaarid laulma tuua. Kõrvad ajasid lausa vett välja. Plussiks oli muidugi tasuta vein Vapianos.

Õhtul läksime filmi ”Valentinipäev” vaatama, mitte Valentinipäeva pärast vaid sellepärast, et pühapäevaõhtuti ei ole oma ajaga midagi peale hakata. Kudumisest ja lugemisest on juba siiber. Kuna aga tegemist oli teemakohase filmiga siis suurim saal oli puupüsti täis ning saali pääsemine võttis topelt kaua aega, sest uksel jagati komme. Aga just enne filmi algust oli kinos nagu Ameerikas ehk läbi mõningate viperuste tuli ekraanile noormees punase roosiga ning rääkis kuidas armastus võrdub tema jaoks ühe neiuga ning kas see neiu tuleks talle naiseks. (Mul tuleb suurest härdusest ikka veel tibutagi ihule, kui ma seda meenutan). Ning meie ees reas laskus see sama mees põlvili, rebis sõrmuse välja ning kogu saal hakkas plaksutama ning kiljuma ehk romantilisele komöödiale oli esimene stseen tehtud. Awww… kinno nad ei jäänud, ju oli erutus liialt suur ning nende film oli selleks päevaks vaadatud.

Film mulle täitsa sobis, oma ülesehituselt meenutas ehk juba klassikaks kujunenud ”Love Actually” filmi.

Pildid on mobiilist, roosamanna reedest ühe kooli seinte vahel.

Me kõik oleme täiesti normaalsed. Head sõbrapäeva sõbrad!

Härra on vist tuhandeid kordi visanud õhku lause “loodame, et bensiin otsa ei saa”, tavaliselt pole saanudki aga eile oli küll üsna huvitav vaid 200 m kaugusel bensujaamast autot suure liiklusega tänavalt kõrvale lükata. Elagu jalutuskäigud!

Täna on koolis roosamanna, kui keegi veel tähele pannud ei ole siis pühapäeval ligineb selline päev nagu sõbrapäev või valentinipäev. Eks ta selline ameerikamaa püha ole, kuigi eestis on see teisenenud sõprade vahelise sõpruse näitamise päevaks. Igatahes, õpilased teevad teistmoodi päeva nimel kõik ning võin ausalt väita, et nii palju südameid see kool veel näinud ei ole. Roosamanna ning romantika, kooli miss ja mister, kallijänesed ja musitüdrukud ehk m inu järgenavd 8 tundi.

Vikipedia ütleb, et Eestisse jõudis see valentinipäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini- postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele. Vanemad inimesed kingivad lillede kõrval üksteisele kosmeetikat ja majapidamisriistu.

Viimane lause on küll väga huvitav. Kosmeetikat ja majapidamisriistu? Kust selline info saadud? Arvasin, et tegemist on taas mingi Vikipedia eripäraga ning väljamõeldisena, kuid kui BERTAt kotrollida, siis on näha kust info saadud. Sõna-sõnalt on see maha võetud rahvakalendri tähtpäevade andmebaasist.

Kui kellegil aga täiesti üle viskab, siis võib külastada sellist veebilehte http://www.meish.org/vd/. Ise ma ei viitsi enam ignoorimisega tegeleda, samas ju hea, kui mõni päev aastaski on mil teisi viitistakse meeles pidada. Tean küllalt naisi, kes lilli saavad 3 korda aastas – ainult kindlatel tähtpäevadel, sest paljude meelest ei ole kallima meelespidamine ning armastuse avaldamine teema millega peaks aastaringselt tegelema.

Cheers!

P.S Pilt sai siia postitusse täiesti juhuslikult valitud, kuigi tegemist on samuti ju armastuse pildiga ehk sellega mis hiljem saab – baby Ellen sai :)

See on täiesti normaalne, et suure kisaga tagaotsitud ID-kaart ilmub järgmisel päeval välja seal kust sa oleksid pidanud seda varem märkama, et tramm mis su napilt peaks tööle toimetama läheb kärssama ning võtmed mis ukse lahti peavad keerama on luku taga, et lubadused mida antakse ei täideta ning kui ei ole mitte mingit isu midagi teha, tuleb pakkumisi tuleb uksest ja aknast. See on normaale, kui lähed külla et viia sinna üks asi ning sa unustad selle maha ning sõidad poole tee pealt tagasi, samas õnneks, sest vahepeal on saabunud postipakiteatise saad kaasa võtta ning endale teel ka selle lunastada. Minu elu on täiesti normaalne ning MITTE midagi põnevat ei juhtu.

Seletamatu vajadus rattasõidu järele säilib. Vaatan kurbusega hangesid ning BB idee teha kooli peal paar kiiremat tiiru ei olegi enam nii utoopiline.

Pildil on Heta, laupäevaselt sessioonilt.

Mul on hirm pimedas ning  koos peeglitega ühes ruumis viibimise vastu. Pigem ma eelistan, et minu magamistoas peegleid ei oleks ning hämaras ruumis panen tule särama, kui seal peegel ka on. Ise ma arvasin, et see on tulnud sellest laspepõlvemängust “Valge daam, valge daam, ilmuta end meile”, kuid kui üleval olevat video vaadata siis see võib tuleneda ka teisemeea õudusfilmi lembusest. :) Uskumatult palju on ikka filmides stseene, kus tegelene näeb filmis peeglis inimest, keda seal varem ei olnud!