kes varastas jõehobu?

Ootame sadamas laeva Boholile, Tagbiralani. Hilineb. Rahvast on palju. Päev on olnud kiire ning oleme juba jõudnud mõned õlled juua (vaatamata sellele, et kell on tund peale keskpäeva). Vihma sajab, õnneks mitte kogu aeg aga kui, siis juba korralikult. Hommikul sõitsime linnast välja Malatapay turule (buss Bayawani poole, 30 või 20 peesot, oleneb kas air con või ei), mis toimub seal igal kolmapäeval. Kaubeldakse loomadega ning Austerlane, kes seda meile soovitas, väitis, et loomade puhul toimub vahetuskaup ehk raha ei kasutata. Bussis umbes 20-45 min ja kohal. Turg algab suure tee ääres ning ääristab ka teed mis viib kaile, kust Apo saarele paadid lähevad. Mitte küll liini omad.

Minu jaoks oli turg väiksem kui ma arvasin ning seda kas loomi vahetatakse või ei, seda ma ei tea. Aga paistab, et äri käis. Üks häbelik mees tuli ka oma kitsega minu külje alla aga vaatas, et ma vist Raini kitse vastu vahetada ei taha ning kaupa igatahes tegema ei tulnud. Kala, puu ja juurvilju, süüa jms seal oli aga meie jaoks olid parimad kaks külma 0,3l San Migueli õllet. Vett seal ei müüdud ja valida oli kas Coca Cola, rumm või õlu. Valisime vast parima. Istusime varju aluses koos kohalikega ning kara(video)oke masinaga. Naeratasime, naersime ning kuulasime. Krt, neil kõigil on ikka häält! Ma ei tea kas meie viibimisel oli selles ningit tähtsust, kuid laulusoovjate järjekord kasvas. Eriti edevaks muutus üks vanem mees, kes kogu aeg meile naeratas ning kellest ma paar head pilti vist isegi sain. Laulud olid loomulikult liibekad, armastusest, lisaks inglise keelele ka kohalikus keeles ning kui sa lõpetad siis masin jagas sulle punkte, enamus skooris üle üheksakümne sajast. Tegin pilte ning nautisime eemaldumist päikesest ning kohalike lõbustusi.

Elu on siin lõbus. Vahel tundub, et meie elu on liialt reguleeritud. Siin ei ole ei märke, foore, paremakäe reeglit(?) ning kõik sujub, kõik laheneb.

Busse on kogu aeg võtta, vist korra oleme pool tundi pidanud ootama aga tavaliselt on buss ees või saabumas või tuleb siia hiljem, nagu me oma küsimusele vastuse oleme saanud. Aga alati tuleb.

Kohalikel on veel üks veider arusaam, nimelt riputavad nad oma pesu kuivama suure tee äärde aedade otsa. Kas nad saavad sealt puhtad ja kuivad pesud. Don’t think so. Minu juuksed võivad ise püsti seista kui paaritunnise sõidu lõpetan. Aga paistab, et neid tolm ei koti.

Taaskord lõuna Boston Cafes, kunsti koht, mõnus bossa muusika ning hups, head söögid ja armas atmosfäär. Tekib selline Lõuna-Ameerika tunne, meenutab midagi inglise filmidest ala hercule poirot ajstust… Kindlasti meie lemmikuimaid kohti siiani, küüslaugu kala (25 eek)… mmmmmm

Lonely Planet tituleerib oma eessõnas Filipiine suuruselt maailma kolmandaks inglise keelt kõnelevaks riigiks. Kõik sildid tänavatel, vähesed teeviidad, reklaamid poodides, bussis sildid, laevapiletid, reeglid jms on inglise keeles. Aga omavahel nad räägivad siiski filipiini keeles, millel on ka tõenäoliselt mitu(sada) dialekti või isegi erinevat keelt. Kuskilt (rändur Fred rääkis) kuulsin, et 80 prtsenti inimestest räägib inglise keelt aga me oleme küll üsna tihti selle 20 protsendi otsa komistanud. Ei, see ei ole häiriv, läbi naeratuste saab ka käte ja jalgadega asjad selgeks tehtud või keegi tõlgib, kuid kohati jääb tunne, et neil oma kirjakeel puuduks. Viimane ei ole loomulikult tõene väide. Nubritega on siin ka jama, nimelt on neil siin keeleliselt olemas kahte sorti numbreid (lisaks inglise keelele) filipiini ja hispaania, viimaseid kirjutatakse filipiini päraselt ning nendega siis väljendatakse hindasid, kuupäevasid ja aega. Meie õnneks inglise numbreid oskavad siin nad kõik vahel isegi kolmekordselt hästi.

Muide, laulavad nad siin ka vaid inglise keeles. Vanu Celine Dioni ballaade jne. Karaoke, mida kohati videokeks nimetatakse.

Kontrollisin wikipediast, et ametlikuks keeleks on siin nii filipiini- kui ka ingliskeel. Mille üle ma loomulikult just üllatunud ei ole.

Täna ühes pime-pimedas poekeses Rainile suitsu ostes rääkisime müüjaga ning ülla-ülla ta oli kuulnud sõna Estonia! Nimelt oli viimatises saates “Targem kui 5b” olnud küsimus: “Millises maailmajaos asub Eesti?”. Kena müüjanna väitis loomulikult, et ta arvas, et Euroopas. Nüüd ta teab igatahes ka, et põhajas :)

Muide, praegu on siin igal pool aktused, tähistatakse kooli ja õppeaasta lõppu. Reedel on suur reede ja see tähendab aasta suurimat püha, kus poed on kinni, ühistransport vähendatud, rahvas kas kirikus, rannas või mõned vabatahtlikud lasevad end ka risti lüüa põhajas Manila lähedal San Fernandos. Usk on siin tugev, õppisid nad seda ju Hispaania võimu all 350 aastat. Me üritame end neljapäeva õhtuks sisse seada ning laupäevani nautida. Bronnida me kahjuks soovitud kohas ei saanud, paluti neljapäeva hommikul 7:30 tagasi helistada. Hoidke teie ka pöidlad ristis :)

Aaaa, muide see rumm tapab kõik bakterid! Tervis korras.

P.S ma ei istu kogu aeg ninapidi telefonis. Bussis on palju aega olnud, nüüd väike toimetus ja üles.

Päev täis müra, hääli, erinevaid lõhnu, haisu ja kõike muud. Vahelduseks mõnus, elu tuleb sisse. Dumaguete on ülikoolilinn ning tundub, et põhiline ala on õendus. Väidetavalt läheb neid läheb siit ka palju välismaale tööle.

Oleme ära õppinud mõned nipid. Tricycli juhi käest ei tasu KUNAGI küsida kui palju maksab vaid sõidu lõppedes anna talle summa (kui sa taksi tead), suurema raha korral küsi kas tal on tagasi anda. Kui algul hinda uurima hakkad siis on aru saada, et sa ei tea ning lõpetad makstes kordades rohkem kui peaks.. Tavaline taks on 7 peesot inimese kohta (jaga neljaga saad eesti kroonides) siin, Dumaguetes. Seega megaodav aga päris alguses ning vaatamata me vaidlustele, suudeti meid siiski ära rääkida ning maksime 25 nägu! Ei kasuta me ka nende teenuseid, kes ise pakkuma tulevad, enam.

Turiste on üldiselt tänavapildis vähe näha ning see võib olla põhjuseks miks postkaartide leidmine võttis meil terve nädala. Valik ei olnud just küllaldane, pakkumisel vaid kaardid kohtadest mida me ei ole külastanud. Aga sõbrad, ärge kurvastage vaid äkki kunagi hoopis üllatute :)

Muide… tundub, et mehed siin arvavad, et parim õhuvahetus käib kõhu kaudu, sidudes oma t-särke üles nagu me tüdrukutena teismelistena tegime. Ahaaa…

Hüvastijätt reisilt leitud tutvustega, väike paadisõit rannast Sipalay linna ning nüüd Dumaguete nimelises linnas. Vahepeale jäid lugematud mägitee kilomeetrid rahvast täis bussides ning vestlused kohalikega. Kas ta on su vend? Te olete Austraaliast (estonia kõlab sarnaselt)? Äkki Sir (loe: Rain) on maadleja? Küsija ise samal ajal nende käte jämedusi võrdlemas. Istume Harold Mansioni konditsioneeriga toas (ainuke vaba tuba) märg rätik üle põlenud naha ja sõrmed ristis, et mu tervis paremuse poole pöördub. Ema, ma siis saingi selle kõhutõve, mille pärast sa muretsesid. Täna on juba enam-vähem aga süüa ei taha, kuigi enesetunde üle ei saa kurta. Vahepeal oli mul tõenäoliselt midagi palaviku laadset. Tapame baktereid rummiga, hea ja odav viis.

Vaatamata viperustele on kõik suurepärane ning ei ole veel kordagi mõelnud koduse voodi peale. Kirjutamiseni.

Päikeseloojangutel on sada erinevat varjundit, igal sekundil miski muutub. Laman rannas võrkkiiges ning üritasin vaatest ka pilti teha aga miski ei suuda anda edasi seda mis siin on. Mitte ükski pilt ei anna edasi neid hääli ja seda rahu mis sind valdab.