Mul on terav vajadus kirjutada. Ajada taaskord seda eksistentsiaalset  jama, et kes ma olen ning mida ma tahan. Enese otsimine on tänapäeva maailmas juba klišee. Lihtsalt, kui ma midagi tahan, siis ma tahan seda kogu südamega, ma juba elan oma unistustes ja siis, kui nii ei lähe, on see löök allapoole vööd. Ma tean, et ma pean õppima asjadesse mitte sisse minema, kuid mu unistused on vahel selleks liiga elavad, ma õhtul voodis lebades elangi tulevikus. Ma kujutan ette täiesti ebareaalseid asju – kuni detailideni. Mõtetes koostan nimekirjasid, kuigi ma reealseuses nimekirju ei armasta – ainuke mis vajalikuks on osutunud on olnud poenimekiri. Ja vahel ma vihkan ennast kõige selle eest.

Viimase poole aasta jooksul on kaks korda mu 2010 aasta plaanid uppi löödud. Kaks korda!