Archive for March 17th, 2010

Published by Liina on 17 Mar 2010

tänan sind msn

Eile jätsin võtmed tööle. Kuna ma ei ole viimane, kes lahkub siis seda ikka juhtub. Rattalukku ka ei ole vaja praegu avada, seega olengi vahel koduukse ees pidanud tõdema, et võtmeid, mis simsalabim ukse avaks, ei ole. Päästnud on mind varuvõtmed, mida ma targu ka kaasas olen kandnud aga seekord olid need teises kotis. Uks aga meil selline, et uksekellaks peab sul kaasas olema telefon, mida ma siis ka vastavat eesmärkidel kasutama hakkasin. Vaikus. Vaikus. Siis tänasin juba mõtetes head õnne, et ma oma naabreid tunnen aga viimased olid just tänase õhtu valinud sõprade külastamisek. Kaalusin juba kivi-mina viskan-aken varianti aga meenutades oma kehalise tunde, kus pall minust 2 meetri kaugusel maha kukkus, tundus 3 korruse aknale pihta saamine maailma imede killast olevat. Ja nüüd jõume sinna kuhu ma tahtsin jõuda ehk olgu tänatud tänapäevane e-maailm! Kõne 100 km kaugusel olevale sõbrale avas mulle mu koduukse. Rain oli msnis, ning dušši alt tulles märkas ta kahtlast oranži akent vilkumas.

argipäev

Published by Liina on 17 Mar 2010

liblika tiivalöök

Ma lugesin Kaia-Kaire Hundi “Minu Nepaali” ning need read kuidagi puudutasid mind. Ma ei oskagi öelda kuidas… kahtlemata parim mis ma sellest sarjast saanud olen. Võrreldes Austraalia, Pariisi, Itaalia, Hispaania ning Eestiga. Kui seda nimekirja siin vaadata siis eks see Nepaal ole neist kõige eksootilisem ka. Kuid raamatus oli minu jaoks seda enseotsingu ja leidmise lugu, mis minu praeguses eluetapis mulle väga südamelähedane on.

Kaks lõiku mis mulle kõlama jäid. Esimene on raamatu viimased laused, teine aga kuskilt keskelt.

Me kõike teame, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib teisel pool vallandada orkaani. Üks heategu võib muuta elusid. Palju väikseid heade mõtete ja siira südame tehtud tegusid muudab aga maailma.

Eriti meeldib mulle Bikashi teooria “ringidest”, millesse iga inimene oma eluga kuulub. Teises ringis elades ei pruugi eelmine enam omada piisavalt suurt tähtsust ja sellepärast ei tohi end halvasti tunda.Ennekõike puudutab see muidugi mind. Mul on Eestis oma “ring” ja kui ma Nepaalist tagasi lähen, siis ei saagi ma ju igapäevaselt edasi tegeleda Nepaali lastega ja rääkida Bikashiga, sest minu Eesti “ring” lihtsalt imeb mu endasse, sööb mu täielikult ära ja ma pühendun kõigele sellele, mida minu siinne “ring” mulle pakub. Minu lubadused Nepaali kindlasti mitte unustada panevad Bikashi muigama. Vahel natuke irooniliselt, vahel kurvalt ja mõtlikult. Ja ma tean, et tegelikult on tal õigus. Kaks maailma on liiga kaugel ja liiga erinevad, et minu Eestis olemise ajal meie vahel midagi ei muutuks.

pildiline, raamat