Ma lugesin Kaia-Kaire Hundi “Minu Nepaali” ning need read kuidagi puudutasid mind. Ma ei oskagi öelda kuidas… kahtlemata parim mis ma sellest sarjast saanud olen. Võrreldes Austraalia, Pariisi, Itaalia, Hispaania ning Eestiga. Kui seda nimekirja siin vaadata siis eks see Nepaal ole neist kõige eksootilisem ka. Kuid raamatus oli minu jaoks seda enseotsingu ja leidmise lugu, mis minu praeguses eluetapis mulle väga südamelähedane on.

Kaks lõiku mis mulle kõlama jäid. Esimene on raamatu viimased laused, teine aga kuskilt keskelt.

Me kõike teame, et liblika tiivalöök ühel pool maakera võib teisel pool vallandada orkaani. Üks heategu võib muuta elusid. Palju väikseid heade mõtete ja siira südame tehtud tegusid muudab aga maailma.

Eriti meeldib mulle Bikashi teooria “ringidest”, millesse iga inimene oma eluga kuulub. Teises ringis elades ei pruugi eelmine enam omada piisavalt suurt tähtsust ja sellepärast ei tohi end halvasti tunda.Ennekõike puudutab see muidugi mind. Mul on Eestis oma “ring” ja kui ma Nepaalist tagasi lähen, siis ei saagi ma ju igapäevaselt edasi tegeleda Nepaali lastega ja rääkida Bikashiga, sest minu Eesti “ring” lihtsalt imeb mu endasse, sööb mu täielikult ära ja ma pühendun kõigele sellele, mida minu siinne “ring” mulle pakub. Minu lubadused Nepaali kindlasti mitte unustada panevad Bikashi muigama. Vahel natuke irooniliselt, vahel kurvalt ja mõtlikult. Ja ma tean, et tegelikult on tal õigus. Kaks maailma on liiga kaugel ja liiga erinevad, et minu Eestis olemise ajal meie vahel midagi ei muutuks.