Eile jätsin võtmed tööle. Kuna ma ei ole viimane, kes lahkub siis seda ikka juhtub. Rattalukku ka ei ole vaja praegu avada, seega olengi vahel koduukse ees pidanud tõdema, et võtmeid, mis simsalabim ukse avaks, ei ole. Päästnud on mind varuvõtmed, mida ma targu ka kaasas olen kandnud aga seekord olid need teises kotis. Uks aga meil selline, et uksekellaks peab sul kaasas olema telefon, mida ma siis ka vastavat eesmärkidel kasutama hakkasin. Vaikus. Vaikus. Siis tänasin juba mõtetes head õnne, et ma oma naabreid tunnen aga viimased olid just tänase õhtu valinud sõprade külastamisek. Kaalusin juba kivi-mina viskan-aken varianti aga meenutades oma kehalise tunde, kus pall minust 2 meetri kaugusel maha kukkus, tundus 3 korruse aknale pihta saamine maailma imede killast olevat. Ja nüüd jõume sinna kuhu ma tahtsin jõuda ehk olgu tänatud tänapäevane e-maailm! Kõne 100 km kaugusel olevale sõbrale avas mulle mu koduukse. Rain oli msnis, ning dušši alt tulles märkas ta kahtlast oranži akent vilkumas.