kes varastas jõehobu?

Hüvastijätt reisilt leitud tutvustega, väike paadisõit rannast Sipalay linna ning nüüd Dumaguete nimelises linnas. Vahepeale jäid lugematud mägitee kilomeetrid rahvast täis bussides ning vestlused kohalikega. Kas ta on su vend? Te olete Austraaliast (estonia kõlab sarnaselt)? Äkki Sir (loe: Rain) on maadleja? Küsija ise samal ajal nende käte jämedusi võrdlemas. Istume Harold Mansioni konditsioneeriga toas (ainuke vaba tuba) märg rätik üle põlenud naha ja sõrmed ristis, et mu tervis paremuse poole pöördub. Ema, ma siis saingi selle kõhutõve, mille pärast sa muretsesid. Täna on juba enam-vähem aga süüa ei taha, kuigi enesetunde üle ei saa kurta. Vahepeal oli mul tõenäoliselt midagi palaviku laadset. Tapame baktereid rummiga, hea ja odav viis.

Vaatamata viperustele on kõik suurepärane ning ei ole veel kordagi mõelnud koduse voodi peale. Kirjutamiseni.

Päikeseloojangutel on sada erinevat varjundit, igal sekundil miski muutub. Laman rannas võrkkiiges ning üritasin vaatest ka pilti teha aga miski ei suuda anda edasi seda mis siin on. Mitte ükski pilt ei anna edasi neid hääli ja seda rahu mis sind valdab.

Laupäev (27.03.10) Laman oma hütis (112 eek/öö) ning Rain nohiseb kõrval õiglase und. Ventilaator pakub kosutavat tuult, kuid kui kõik aknad, uks ning üks sein ka üles tõsta siis võiksime hetkel praegu ka voodiga õues aega viita. Hütt seisab jalgdel ning on pea sama suur kui voodi, ääres on vaid väike riba kuhu kotid saab majutada. Seinad lasevad valgust läbi ning LP-s oli seda kohta võrreldu seriaaliga Lost. Koha omanik on šveitslane Peter, see et majutuskohta omab mitte filipino paistab siin olevat pigem reegel, kui erand. Töötajad on aga kõik kohalikud ja valdavalt noored ning tavaliselt (teen siin hetkel üldistusi, sest ega ma paljudes kohtades just ööbinud ei ole) on neid palju. Siin töötab ühel õhtul 15 inimest.

Muide, kui välismaalane annab 10 kohalikule tööd, saab ta Filipiinidel alalise elamisloa. Mõnus on, vaikne. Inimesed on rahulikud ning enamus loeb raamatut (siin on olemas ka raamatukogu).

Veedame päeva mööda puhates, magades, lugedes, kaarte mängides, rannas palmide vahel võrkiiges taevast vaadates ning üks meist ka ujudes. Teine (loe mina) tohterdab oma elu hullemat päikesepõletust ning on ütlemata rahul, et kolm nädalat puhkusest on alles ees.

Bussis sipalaysse. Kes seda kuupäeva enam teab aga on reede, reisi algusest on möödas nädal ning minu käsi võib võrrelda punast värvainet täis topitud keeduvorstidega. Investeerisin küll päiksekaitsekreemidesse, kuid kasutasin neid lohakamalt kui oleks pidanud. Nüüd on mul teab mitmenda astme põletus, minu puhul ikka korralikult villidega ja puha. Palav on. Kõige pealt oli laev, kus polnud isegi õhku mida hingata, nüüd 4h (hilisem parandus 7h) buss 200km läbimiseks ja kui te arvate, et nii kaua läheb tänu halvadele tee tingimustele, siis te eksite. Bussi peatused siin puuduvad nii, et kes soovib väja ja sisse, need on soovi peatused ning asutustiheduse tõttu me sõidamegi väga aeglaselt. 



Õhtu. Sugar Beach.


On juba öö, kell on saanud 23 ning seadsime end esimeseks ööks sisse bungalos koos shveitslasest Fredi ning Taanlastest ema tütre tandemi Sharoni ja Nadiaga. Ja nagu te eelnevalt lugesite siis meie trip võttis siiski umbes topelt aja plaanitust. Nalja sai ka, nimelt pink mis meid bussis majutas otsustas üks hetk põrandale prantsatada, sel hetkel ma magasin, seega võite aimata mu esimesi mõtteid. Filipinodele tegi see küll rohkelt nalja ning nii mõnigi kontroll istus seal hiljem ning lasi laulugi lahti. Nad laulavadki siin kogu aeg. Hiljem võttis buss ka käänulistel mägiteedel suuremaid tuure üles. Pimeduses lõpuks Sipalaysse saabudes võtsime kampa juba varem nimetatud kolme inimesega ning läbi kauplemise lõpuks ka siia Sugar Beachi, välja jõudsime. Kuna randa otse mööda maad ei saa siis kõigepealt 9km tricycliga, siis kohaliku paadiga üle jõe, läbi pimeda ranna veel 200m ja siis esimene majutuskoht ja teine, kuni me lõpuks selle siin leidsime (driftwood village). Homme saame eraldi hütid, kuid praegu jäime kokku. Seltskond on tore. Käisime ka söömas, proovisin taas kinilawd, mis siin oli soe ja pooltki mitte nii hea kui siquijoril. Hinnad on siin ka märgatavalt kallimd, isegi liiga palju.

Leidisn YouTube’ist video driftwood villagest:

Kell on pool seitse ning päike on juba kütab. Tõusin täna koos esimeste kiirtega ning veetsin tunnikese rannas ja loomulikut ei olnud ma kaugeltki mitte esimene pääsuke. Lapsed otsisid rannakivide alt tigusid, hiljem nägin kuidas nad isa paadi kõrval neid kividega katki lõid. Hommikusöök? Kalade söök?

Meri oli jalutajaid täis ehk püüti kala, küll mingi tamiili-papirull taolise asjaga, kuid ka suure sõela moodi asjandusega. Ning välja hakkasid ilmuma ka paadid.

Hommikuselt kauge merepiiri madal vesi oli meritähti täis, samuti ka tühje ning poolikuid merikarpe, kelledest paar ka minu taskusse oma tee leidsid.

Praegu kirevad kuked, nagu igal hommikul, tavaliselt hauguvad koerad ja looduse koha pealt erilist linnurohkust me siin näinud ei ole, ainult ikka midagi tuvi ja varblase laadset. Kuid saarele hüüdnime andnud tulekärbseid (fire flyes) me tavaliselt pimeduse saabudes ikka kohtame, üksikuid küll, kuid meie terassi ees nad siiski lendavad. Saare nimi? Saart on kutsutud tulesaareks, just nende helendavate kärbeste pärast, mis on nagu meie jaaniussi lendav variant. Aeg ajalt häälitsevad gekod, valjult ja see kõlab nagku kuku kuku.

Õhtuti on saarel omad hääled, ükspäev ei kuule sa midagi peale tuule ja lainete, teisel päeval kostub pimeduse saabudes sea tapmise rõlged hääled, ning üsna tavaline on karaoke ehk igal ühel on võimalik laulda üle saare. Astu aga ette ja laula, kui julged ja nad julgevad. Uskumatu, kuidas siin asjad toimivad. Mitte ühtegi kiirusepiirangu silti (enamus asju niikuinii üle 60km/h ei sõida) rääkimata suunaviitadest, parim suunaviit on su enda suu, mis küsida oskab. Pimeduse saabudes läheb aga kõik kolm korda segasemaks, sest tänvavalgustust ei ole ning vastu tulevate sõiduvahendite esitulesid on tuunitud küll punaseks (!), kollaseks ja siniseks. Teeäärtes on koerad ning inimesed, kanad ja kuked ning ikka veel “hey joe!”.

Eile oli meie viimane õhtu siin, tegime päevaga saarele tiiru peale ning õhtusöögil kui oma päikesest räsitud nahka tohterasime ja ka Rain tunnistas, et oleks pidanud ikka mind kuulama, tõi omanik Daman meile õlut ja pakkus head paremat. Ikkagi viimane õhtu, siin saavad kõik saabudes ja lahkudes juua omaniku kulul. Lisaks käib teenindus nimepidi.

Nüüd on siin full house ka, kõrvale kolisid Sloveenlastest noored ning iga päev on rahvast juurde tulnud, meie lähme aga täna siit ära, Negros ootab.

26. märts