Ootame sadamas laeva Boholile, Tagbiralani. Hilineb. Rahvast on palju. Päev on olnud kiire ning oleme juba jõudnud mõned õlled juua (vaatamata sellele, et kell on tund peale keskpäeva). Vihma sajab, õnneks mitte kogu aeg aga kui, siis juba korralikult. Hommikul sõitsime linnast välja Malatapay turule (buss Bayawani poole, 30 või 20 peesot, oleneb kas air con või ei), mis toimub seal igal kolmapäeval. Kaubeldakse loomadega ning Austerlane, kes seda meile soovitas, väitis, et loomade puhul toimub vahetuskaup ehk raha ei kasutata. Bussis umbes 20-45 min ja kohal. Turg algab suure tee ääres ning ääristab ka teed mis viib kaile, kust Apo saarele paadid lähevad. Mitte küll liini omad.

Minu jaoks oli turg väiksem kui ma arvasin ning seda kas loomi vahetatakse või ei, seda ma ei tea. Aga paistab, et äri käis. Üks häbelik mees tuli ka oma kitsega minu külje alla aga vaatas, et ma vist Raini kitse vastu vahetada ei taha ning kaupa igatahes tegema ei tulnud. Kala, puu ja juurvilju, süüa jms seal oli aga meie jaoks olid parimad kaks külma 0,3l San Migueli õllet. Vett seal ei müüdud ja valida oli kas Coca Cola, rumm või õlu. Valisime vast parima. Istusime varju aluses koos kohalikega ning kara(video)oke masinaga. Naeratasime, naersime ning kuulasime. Krt, neil kõigil on ikka häält! Ma ei tea kas meie viibimisel oli selles ningit tähtsust, kuid laulusoovjate järjekord kasvas. Eriti edevaks muutus üks vanem mees, kes kogu aeg meile naeratas ning kellest ma paar head pilti vist isegi sain. Laulud olid loomulikult liibekad, armastusest, lisaks inglise keelele ka kohalikus keeles ning kui sa lõpetad siis masin jagas sulle punkte, enamus skooris üle üheksakümne sajast. Tegin pilte ning nautisime eemaldumist päikesest ning kohalike lõbustusi.

Elu on siin lõbus. Vahel tundub, et meie elu on liialt reguleeritud. Siin ei ole ei märke, foore, paremakäe reeglit(?) ning kõik sujub, kõik laheneb.

Busse on kogu aeg võtta, vist korra oleme pool tundi pidanud ootama aga tavaliselt on buss ees või saabumas või tuleb siia hiljem, nagu me oma küsimusele vastuse oleme saanud. Aga alati tuleb.

Kohalikel on veel üks veider arusaam, nimelt riputavad nad oma pesu kuivama suure tee äärde aedade otsa. Kas nad saavad sealt puhtad ja kuivad pesud. Don’t think so. Minu juuksed võivad ise püsti seista kui paaritunnise sõidu lõpetan. Aga paistab, et neid tolm ei koti.

Taaskord lõuna Boston Cafes, kunsti koht, mõnus bossa muusika ning hups, head söögid ja armas atmosfäär. Tekib selline Lõuna-Ameerika tunne, meenutab midagi inglise filmidest ala hercule poirot ajstust… Kindlasti meie lemmikuimaid kohti siiani, küüslaugu kala (25 eek)… mmmmmm